Kui kokku saavad kaks inimest, siis nad võivad üksteist igatepidi uurida, vaadelda, ehmuda või suisa armuda, aga õhku jääb küsimus, mis seal teises sünnib, mis mõtted ja tunded seal kehas kõnelevad.
Võib jah kasvõi kõva häälega hakata rääkima, taguda enesele vastu rindu, et veenduda oma olemasolus, aga ikka jääb küsimus, et kes siis on see, kes räägib, mõtleb, vaatleb, tunneb?
Hoopis lihtsam on rääkida kellestki teisest. Siis on kohe kõik selge. Vähemasti see küll, kas see inimene mulle meeldib, jätab ükskõikseks, aga selgus on majas, kui üldse ei meeldi, siis kasvõi pane jooksu.
Teoloog Uku Masing kirjutab kohe alguses raamatus “Budismist”: “Pääle taoismi on budism ainus usund, millest kristlasel maksab mõtelda. Pole tähtis, kuitahes palju ta erineb või ei erine. Olulisim on see, et ta terminoloogia täieline erinevus natuke avab kassipoeginimese kinnisi silmi. Esialgu arvab, et on tegemist lausa muuga.”
Kuidas on võimalik uskuda, kui ei mõista? Teisipidi, kuidas on võimalik elada, kui ei usu ehk usalda? Ainus võimalus tsipa vähem uskuda on, kui lähed täitsa lolliks ja hulluks korraga, jood end maani täis või tõmbad pilve, aga ilmselt ka siis pole päriselt pääsu, sest ühel päeval nõuab keha oma ning vajab hoolimist ja armastust. Too kassipoeginime ei saa teisiti, kui ta vähemasti usub endasse, headusesse, tarkusesse, oma lähedastesse jne, sest usu kaotanud inimene võib langeda kergesti depressiooni, masendusse ja sealt edasi veel sügavamatesse vaimsetesse haigustesse. Ja tänapäeva inimesele pole midagi solvavamat kui talle öelda, et ta on loll ja ekslik ehk ta ei saa aru, mida ta teeb ja millesse usub või siis, et see millesse ta usub, on jama ning seega on tõestatud, et ta on loll.
Juba kõige õrnemas eas hakkab säärane vaimne vägivald(millest hiljem sünnivad kõik teised vägivallad) pihta, kus paneme lapsed kooli ja sunnime neid õppima ning lisaks veel karistame halva hindega või siis innustame paremaid õpilasi teadmisega, et nad on teistest paremad. Seega õpime kiiresti selgeks, et eksimine on taunitav ja on läbi mõnituse ja kriitika häbiväärne, tekitades meis kõigis ilmaaegu suurt süütunnet ning tappes igasuguse loovuse ja empaatia. Rohkem sellest siin koos eestikeelsete subtiitritega: https://www.ted.com/search?q=Ken+robinson
Samas, kui keegi peaks tänapäeval usku ja tõekspidamisi peale sundima, siis oleme valmis haarama kasvõi relva. Mispoolest siis õppima sundimine on teistmoodi kui usu sund?
Teadus on loonud oma metakeele, mille mõistmiseks tuleb pool oma elust ohverdada ja siis ka harvadel hetkedel võib juhtuda, et saad aru, kui tühine see kõik on olnud ja kui vähe üks inimene siin elus jõuab teada saada. Praegune ilmselt peamine usk on meil teadusesse selles tähenduses, et majanduskasv ja arstiteadus võiks vähemalt vabastada meid orjatööst ja rasketest haigustest. Hoopis huvitav oleks, kui läbi teaduse saaksime me teadlikumaks iseendast. Paljud juba praegu ütlevad, et nad usuvad iseendasse. Aga kes on see ise ehk vaatleja, kellesse kõige lihtsam tundub uskuda?
Enamasti on ise see, kes otsustab, naudib, annab hinnanguid, tunneb, mõtleb jne. Kui meil õnnestuks tulevikus see ise panna kuskile näiteks kvantarvutis olevasse virtuaalrealsusesse nii, et ise ka ei saa aru, et ta seal on ning siis ta saaks mängida läbi kõik variandid, teha teoks kõik soovunelmad ja ihad nagu Matrixi filmis, siis võib juhtuda mingil hetkel, et me ei oskagi enam midagi soovida, kogeda, teha. Mis siis edasi saaks? Kui ise on konstant ehk muutumatu suurus, siis ilmselt õige varsti tuleb mingit sorti lagi isele ette, kus ta käib ringiratast või veel hullem, et see ise läheb iseendaga vastuollu ja langeb sügavasse depressiooni. Budismis öeldaks selle kohta sansaara ehk ringkäik või taaskehastumine, mis on siis vastand nirvaanale (vaibumine, kustumine), mis on täieliku teadmise, rahu ning vabanemise seisund.
Praeguseks on tehtud katseid, kus juba 7 sekundit varem, kui inimene lihtsamaid seda või teist otsuseid teeb, on võimalik ennustada, millise valiku ta teeb.(https://www.wired.com/2008/04/mind-decision/) Selles valguses pole enam üldse kindel, et see ise, keda me minaks kutsume, ei saa juhiseid kelleltki, keda me veel väga hästi ei tunne ja ei tea.
Kui arvutis puudub operatsioonisüsteem nagu Windows, siis palja musta ekraaniga oskavad vähesed midagi peale hakata. Sama on usuga, kus religioon võiks olla nagu operatsioonisüsteem, mille taustal on lihtsam ennast ja ümbritseva mõista ning vajalikke toiminguid teha. Kui peaks kõike nullist tegema, siis kulub liialt palju aega. Samas kristlust võrdleks ma Microsoft Windowsi (katolik/luther)või Apple IOSga(õigeusk) ja budismi Linuxiga. Windows ja IOS on rohkem sobiv tavakasutajale, kelle jaoks on olulisem ilusad ikoonid, nupud ja aknad ning lihtne kasutada. Samas tegemist kinnise lähtekoodiga ja süvitsi arusaamiseks vaja hakata teoloogiks. Linuxi kasutajal on rohkem vaja süveneda, mis karu kõhus toimub, aga avatud lähtekoodi puhul on võimalik lihtsamini taibata tervikpilti.
IT arengust kirjutan rohkem siin: https://aivarsuur.blogspot.com/2017/10/kas-meie-maakera-sees-on-veel-teine.html
Kui budism avab läbi meditatsiooni kõigepealt meele, siis kristlus läbi palve avab südame selles valguses, et Jumal on armastus ja Kristus armastuse väljendus ehk arm ja andestus ning Püha Vaim siis meel. See seletab ka hästi, miks budism rohkem idas ja kristlus läänes. Lääne inimene on pigem ratsionaalne ja südamega on keerulisemad lood, et pole kohe nii avatud. Samas budism on järjest enam haaranud läänt, sest seda on mõistusega lihtsam haarata selles mõttes, et budismi kaudu saavad keerulised küsimused otsesemalt ja lihtsamalt lahti seletatud. Usu ja elu mõttega seotud küsimused polegi tihti sõnadega otseselt seletatavad, sest sõnu ja lauseid võib tõlgendada mitmeti. See on umbes, kui keegi prooviks lillelõhna kellelegi kirjeldada.
Kui süda ja meel on avatud, siis võiks öelda, et kõik jõed voolavad lõpuks merre. Ometi, mida avatum süda, seda tundlikum kipub olema ka valu. Ja kes on ükskord südame avanud ja peale seda kohe kõvasti haiget saanud, see sulgeb selle kohe eriti paksu seina taha peitu.
Kristlaste suurim mure paistab olevat, et hirmus saatan ise kiusab. Kuidas siis nii, et Jumal, kui kõige looja ja valitseja, laseb sel juhtuda? See on see koht, mis on tõehetk ja kus hirmud põrkuvad ning põhjus, miks paljud on kirikus ja ka muudes religioonides sügavalt pettunud, sest kui ikka näha pole, et see mu elu probleemid korda teeks, siis seda uskuda ei saa ja paistab olevat üks paras ajupesu ja salaja usu peale sundimine, et kiriku kassat täita.
On kahtlemata oluline, et meel ja süda oleks avatud, sest siis kogemata väikeseid valgustumise sutsakaid ja kohtumisi võib juhtuda meiega igapäevaselt, aga edasi tuleb suurim takistus, millest vähesed julgevad edasi minna. Piltlikult öeldes, siis selles operatsioonisüsteemis ehk religioonis puudub see nupp, mis lupsti aitaks paradiisi. Avatud meel ja süda avavad küll värava, aga kui inimene sealt väravast teadlikult siseneda ei julge, siis ilmselt muutuvad kannatused isegi suuremaks kui kinnise meele ja südamega eksisteerimine ja reageerimine ehk vegeteerimine, kui just mõni raske haigus segama ei tule ja siin me loodamegi teadusele, et saaks mõnusalt edasi oleskleda. Muidugi oleks põrgu loodud, kui nüüd teadlased ikkagi kuskil panevad puusse ja ei saa ära ka surra ning kannatus ei lõpe eal. Umbes nagu, et sul on võimalus istuda seal virtuaalreaalsuses, kus surm on võidetud ja kõik ajud on omavahel ühendatud. Aga enne veel pead pattu kahetsema ja valima, kas läbid purgatooriumi ehk puhastustule, peale mida on kogu su aju info avalik. Nüüd edasi peab olema väga ettevaatlik, et kas üldse see aju on sobilik, sest kui see on kurje mõtteid täis, siis võib olla ohuks kõigile teistele ajudele ja veel enam. Kindlasti on vaja seda aju veel töödelda nii, et ta oleks ette ennustatav ja aimatav, et siin kuskil saatan peidus poleks. Seepeale jääks õhku küsimus, kuivõrd elus see aju siis peale sellist puhastustuld oleks või oleksime loonud bioloogilise roboti ehk masina. Ja kui kogu info on avalik, siis keegi ei paneks tähelegi, kui mõni üksik aju üles ütleb. Aga ühel ilusamal päeval täitsa ootamatult võib tulla rike, mis kajastub mingi ebameeldivuse ja valuga ning surm ka ei päästa ja kuidagi ei õnnestu programmist enam välja saada.
Miks ometi on sealt väravast nii raske läbi minna, kui juba ka meel ja süda avatud? Siin tuleks tagasi tulla uuesti küsimuse juurde, kes on see ise ja mina, kes ei julge edasi minna, sest kardab iseennast kaotada, kuigi harjutame ise puudumist igal öösel magades?
Jah, nii võiks rääkida pikalt umbes, et mis mu minale meeldib, mida kõike toredat ta on korda saatnud, millest unistab, aga seejuures ei räägi ma sõnagi sellest, kes on see ise, vaid pigem, kes ma olla ei taha, mis mulle ei meeldi, mida ma kardan ja seepärast kõike vastupidist hindan ja armastan. Kas pole huvitav, et endast tahaks rääkida seda, kes ma olla soovin ehk siis kes ma praegu ei ole? Võib ju olla, et ega teisipidi polegi mõeldav vaadelda ja mõista, kui paljude jaoks tähtis eneseareng väljastpoolt sissepoole, et püüan olla keegi, kes ma veel ei ole, kuniks olen hoopis keegi teine, kes on tekkinud reaktsioonidest nende pusle tükkide vahel, mis mina ja soovunelma vahel kokku pandud on. Nagu mingi tohuvabohu udukogu.
Tohuvabohu on heebreakeelne väljend ürgkaose kohta, mida on kasutatud Vana Testamendi loomismüüdis 1. Moosese raamatus. https://et.wikipedia.org/wiki/Tohuvabohu
Kui kujutleda oma olemist ehk mina ürgkaosena, siis polegi vahet, mis pudru ja kapsad ma siin enese kohta veel kirjutaksin. Piisab, kui igaüks vaatleb oma enese ürgkaost ja kõik on selge.
Seega hirm on me suurim takistus ja veel enam. Paistab nii, et too kummaline ise, ürgkaos ehk vaatleja, ongi hirm ja väljendub hirmus, et mina võib olla ohus, minast ei hoolita ja ei armastata. Seega vastand armastusele, mis väljendub armus ja andestusel. Pole võimalik hüpata üle oma varju ja vabaneda hirmust, kui ma ise olengi hirm. See vabanemise soov ehk põgenemine ainult suurendaks hirmu. Vaja oleks hirmu ehk iset mõista, mitte hukka mõista.
Jiddu Krishnamurti raamatust “Vabanemine teadaolevast” võib lugeda: ”Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest, mis on sündinud reageerimisest paljudele teistele kujutelmadele. Vaatleja on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja jälgib neid. See vaatleja, kes on ilmale tulnud paljude teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema ja ta loodud piltide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade, mida ta enda hädade põhjuseks peab, ja tema enda vahel.”
Jällegi see sama sara ja jama, et vahepeal on ilus ja siis valus vaheldumisi. Ja see selgus paneb uudistama ja piiluma, mis on selle ürgkaose taga. Piltlikult võib see olla sama nagu oleksid kosmoseraketiga väljunud maakera magnetväljast ja avastad end sisekosmosest, mina haarde ulatusest väljaspool.
Raamatust "Arm ja meelekindlus" (Ken Wilber): "Aga ma ikka ei näe vaimu!" "Sa oled teadlik sellest, et sa ei näe Vaimu, ja see teadvelolek ise on Vaim!"
Kui püüda vaadelda valguskiirt valguskiirega, siis ilmselt too vaadeldav kiir ei jää selleks, mis ta oli enne vaatlemist ja mine tea, kas üldse midagi enam sellest alles jääb. Kas ei või juhtuda sama, kui hakkad enesesse vaatama, et juba järgmisel hetkel see mina, kes ennast vaatab, on ühtäkki ise muutunud vaadeldavaks ja tekib lõputu ja sügav kaja, mis loob aina vaibuvat kaja…. kaja... kaja..
Vaatleja on Vaadeldav!
“Ühes mõttes on lõputu aeg, lõputu aeg on just see praegune hetk. Kui mõistad mõttevälgatust, näed nägijat nägemas praegu just.” (Raamatust “Mõtluse liha ja kondid”. Antud lõik on raamatust “Väravata värav”, mis on kirja pandud hiinlasest õpetaja munk Hui-khai poolt aastal 1228 A.D)
Nõnda siis ühel sellisel lõputul hetkel avastad end ühtäkki mitte millestkist, vaikusest, ei tea kust ja suundud ei tea kuhu, vaikusesse, osadusse, ühtsusse, palvesse, kajasse...
Alguses oli eimiski ehk vaikus ja oli nii vaikne, et isegi polnud kõrva, kes seda kuulaks, aga siis see vaikus hakkas ennast tasahilju üle trumpama, tekkis kõrv, et luua midagi veel vaiksemat, kuniks kõik muutus veel vaiksemaks. Kas siis enne seda veel vaiksemat oli lärm?
Kulgedes sünni ja surma ahela vahel
taban end mõtteist et olen kahevahel
olla või mitte on küsimus siin
miks hinges on seletamatu kripeldav piin
kulgedes teadlikult sünni ja surma ahela vahel
ma ehk küll ei tea, miks olen ma nende verstapostide kahevahel
ometi siis märkan, et elu on habras, täis võrratut ilu ja kirge
mu süda on avatud
see hoiab mu meele
siin ja praegu
värske
puhta
virge
No comments:
Post a Comment