Monday, December 30, 2019

Vaatleja on Vaadeldav

CodePen - Eyes follow mouse
Kui kokku saavad kaks inimest, siis nad võivad üksteist igatepidi uurida, vaadelda, ehmuda või suisa armuda, aga õhku jääb küsimus, mis seal teises sünnib, mis mõtted ja tunded seal kehas kõnelevad. 
Võib jah kasvõi kõva häälega hakata rääkima, taguda enesele vastu rindu, et veenduda oma olemasolus, aga ikka  jääb küsimus, et kes siis on see, kes räägib, mõtleb, vaatleb, tunneb?
Hoopis lihtsam on rääkida kellestki teisest. Siis on kohe kõik selge. Vähemasti see küll, kas see inimene mulle meeldib, jätab ükskõikseks, aga selgus on majas, kui üldse ei meeldi, siis kasvõi pane jooksu.
Teoloog Uku Masing kirjutab kohe alguses raamatus “Budismist”: “Pääle taoismi on budism ainus usund, millest kristlasel maksab mõtelda. Pole tähtis, kuitahes palju ta erineb või ei erine. Olulisim on see, et ta terminoloogia täieline erinevus natuke avab kassipoeginimese kinnisi silmi. Esialgu arvab, et on tegemist lausa muuga.”
Kuidas on võimalik uskuda, kui ei mõista? Teisipidi, kuidas on võimalik elada, kui ei usu ehk usalda? Ainus võimalus tsipa vähem uskuda on, kui lähed täitsa lolliks ja hulluks korraga, jood end maani täis või tõmbad pilve, aga ilmselt ka siis pole päriselt pääsu, sest ühel päeval nõuab keha oma ning vajab hoolimist ja armastust. Too kassipoeginime ei saa teisiti, kui ta vähemasti usub endasse, headusesse, tarkusesse, oma lähedastesse jne, sest usu kaotanud inimene võib langeda kergesti depressiooni, masendusse ja sealt edasi veel sügavamatesse vaimsetesse haigustesse. Ja tänapäeva inimesele pole midagi solvavamat kui talle öelda, et ta on loll ja ekslik ehk ta ei saa aru, mida ta teeb ja millesse usub või siis, et see millesse ta usub, on jama ning seega on tõestatud, et ta on loll.
 Juba kõige õrnemas eas hakkab säärane vaimne vägivald(millest hiljem sünnivad kõik teised vägivallad) pihta, kus paneme lapsed kooli ja sunnime neid õppima ning lisaks veel karistame halva hindega või siis innustame paremaid õpilasi teadmisega, et nad on teistest paremad. Seega õpime kiiresti selgeks, et eksimine on taunitav ja on läbi mõnituse ja kriitika häbiväärne, tekitades meis kõigis ilmaaegu suurt süütunnet ning tappes igasuguse loovuse ja empaatia. Rohkem sellest siin koos eestikeelsete subtiitritega: https://www.ted.com/search?q=Ken+robinson 
Samas, kui keegi peaks tänapäeval usku ja tõekspidamisi peale sundima, siis oleme valmis haarama kasvõi relva. Mispoolest siis õppima sundimine on teistmoodi kui usu sund? 
Teadus on loonud oma metakeele, mille mõistmiseks tuleb pool oma elust ohverdada ja siis ka harvadel hetkedel võib juhtuda, et saad aru, kui tühine see kõik on olnud ja kui vähe üks inimene siin elus jõuab teada saada. Praegune ilmselt peamine usk on meil teadusesse selles tähenduses, et majanduskasv ja arstiteadus võiks vähemalt vabastada meid orjatööst ja rasketest haigustest. Hoopis huvitav oleks, kui läbi teaduse saaksime me teadlikumaks iseendast. Paljud juba praegu ütlevad, et nad usuvad iseendasse. Aga kes on see ise ehk vaatleja, kellesse kõige lihtsam tundub uskuda? 
Enamasti on ise see, kes otsustab, naudib, annab hinnanguid, tunneb, mõtleb jne. Kui meil õnnestuks tulevikus see ise panna kuskile näiteks kvantarvutis olevasse virtuaalrealsusesse nii, et ise ka ei saa aru, et ta seal on ning siis ta saaks mängida läbi kõik variandid, teha teoks kõik soovunelmad ja ihad nagu Matrixi filmis, siis võib juhtuda mingil hetkel, et me ei oskagi enam midagi soovida, kogeda, teha. Mis siis edasi saaks? Kui ise on konstant ehk muutumatu suurus, siis ilmselt õige varsti tuleb mingit sorti lagi isele ette, kus ta käib ringiratast või veel hullem, et see ise läheb iseendaga vastuollu ja langeb sügavasse depressiooni. Budismis öeldaks selle kohta sansaara ehk ringkäik või taaskehastumine, mis on siis vastand nirvaanale (vaibumine, kustumine), mis on täieliku teadmise, rahu ning vabanemise seisund.
Praeguseks on tehtud katseid, kus juba 7 sekundit varem, kui inimene lihtsamaid seda või teist otsuseid teeb, on võimalik ennustada, millise valiku ta teeb.(https://www.wired.com/2008/04/mind-decision/) Selles valguses pole enam üldse kindel, et see ise, keda me minaks kutsume, ei saa juhiseid kelleltki, keda me veel väga hästi ei tunne ja ei tea.
Kui arvutis puudub operatsioonisüsteem nagu Windows, siis palja musta ekraaniga oskavad vähesed midagi peale hakata. Sama on usuga, kus religioon võiks olla nagu operatsioonisüsteem, mille taustal on lihtsam ennast ja ümbritseva mõista ning vajalikke toiminguid teha. Kui peaks kõike nullist tegema, siis kulub liialt palju aega. Samas kristlust võrdleks ma Microsoft Windowsi (katolik/luther)või Apple IOSga(õigeusk) ja budismi Linuxiga. Windows ja IOS on rohkem sobiv tavakasutajale, kelle jaoks on olulisem ilusad ikoonid, nupud ja aknad ning lihtne kasutada. Samas tegemist kinnise lähtekoodiga ja süvitsi arusaamiseks vaja hakata teoloogiks. Linuxi kasutajal on rohkem vaja süveneda, mis karu kõhus toimub, aga avatud lähtekoodi puhul on võimalik lihtsamini taibata tervikpilti.
Kui budism avab läbi meditatsiooni kõigepealt meele, siis kristlus läbi palve avab südame selles valguses, et Jumal on armastus ja Kristus armastuse väljendus ehk arm ja andestus ning Püha Vaim siis meel. See seletab ka hästi, miks budism rohkem idas ja kristlus läänes. Lääne inimene on pigem ratsionaalne ja südamega on keerulisemad lood, et pole kohe nii avatud. Samas budism on järjest enam haaranud läänt, sest seda on mõistusega lihtsam haarata selles mõttes, et budismi kaudu saavad keerulised küsimused otsesemalt ja lihtsamalt lahti seletatud. Usu ja elu mõttega seotud küsimused polegi tihti sõnadega otseselt seletatavad, sest sõnu ja lauseid võib tõlgendada mitmeti. See on umbes, kui keegi prooviks lillelõhna kellelegi kirjeldada. 
Kui süda ja meel on avatud, siis võiks öelda, et kõik jõed voolavad lõpuks merre. Ometi, mida avatum süda, seda tundlikum kipub olema ka valu. Ja kes on ükskord südame avanud ja peale seda kohe kõvasti haiget saanud, see sulgeb selle kohe eriti paksu seina taha peitu.
Kristlaste suurim mure paistab olevat, et hirmus saatan ise kiusab. Kuidas siis nii, et Jumal, kui kõige looja ja valitseja, laseb sel juhtuda? See on see koht, mis on tõehetk ja kus hirmud põrkuvad ning põhjus, miks paljud on kirikus ja ka muudes religioonides sügavalt pettunud, sest kui ikka näha pole, et see mu elu probleemid korda teeks, siis seda uskuda ei saa ja paistab olevat üks paras ajupesu ja salaja usu peale sundimine, et kiriku kassat täita.
On kahtlemata oluline, et meel ja süda oleks avatud, sest siis kogemata väikeseid valgustumise sutsakaid ja kohtumisi võib juhtuda meiega igapäevaselt, aga edasi tuleb suurim takistus, millest vähesed julgevad edasi minna. Piltlikult öeldes, siis selles operatsioonisüsteemis ehk religioonis puudub see nupp, mis lupsti aitaks paradiisi. Avatud meel ja süda avavad küll värava, aga kui inimene sealt väravast teadlikult siseneda ei julge, siis ilmselt muutuvad kannatused isegi suuremaks kui kinnise  meele  ja südamega eksisteerimine ja reageerimine ehk vegeteerimine, kui just mõni raske haigus segama ei tule ja siin me  loodamegi  teadusele, et saaks mõnusalt edasi oleskleda. Muidugi oleks põrgu loodud, kui nüüd teadlased ikkagi kuskil panevad puusse ja ei saa ära ka surra ning kannatus ei lõpe eal. Umbes nagu, et sul on võimalus istuda seal virtuaalreaalsuses, kus surm on võidetud ja kõik ajud on omavahel ühendatud. Aga enne veel pead pattu kahetsema ja valima, kas läbid  purgatooriumi ehk puhastustule, peale mida on kogu su aju info avalik. Nüüd edasi peab olema väga ettevaatlik, et kas üldse see aju on sobilik, sest kui see on kurje mõtteid täis, siis võib olla ohuks kõigile teistele ajudele ja veel enam. Kindlasti on vaja seda aju veel töödelda nii, et ta oleks ette ennustatav ja aimatav, et siin kuskil saatan peidus poleks. Seepeale jääks õhku küsimus, kuivõrd elus see aju siis peale sellist puhastustuld oleks või oleksime loonud bioloogilise roboti ehk masina. Ja kui kogu info on avalik, siis keegi ei paneks tähelegi, kui mõni üksik aju üles ütleb. Aga ühel ilusamal päeval täitsa ootamatult võib tulla rike, mis kajastub mingi ebameeldivuse ja valuga ning surm ka ei päästa ja kuidagi ei õnnestu programmist enam välja saada.
Miks ometi on sealt väravast nii raske läbi minna, kui juba ka meel ja süda avatud? Siin tuleks tagasi tulla uuesti küsimuse juurde, kes on see ise ja mina, kes ei julge edasi minna, sest kardab iseennast kaotada, kuigi harjutame ise puudumist igal öösel magades? 
Jah, nii võiks rääkida pikalt umbes, et mis mu  minale  meeldib, mida kõike toredat ta on korda saatnud, millest unistab, aga seejuures ei räägi ma sõnagi sellest, kes on see ise, vaid pigem, kes ma olla ei taha, mis mulle ei meeldi, mida ma kardan ja seepärast kõike vastupidist hindan ja armastan. Kas pole huvitav, et endast tahaks rääkida seda, kes ma olla soovin ehk siis kes ma praegu ei ole?  Võib ju olla, et ega  teisipidi  polegi mõeldav vaadelda ja mõista, kui paljude jaoks tähtis eneseareng väljastpoolt sissepoole, et püüan olla keegi, kes ma veel ei ole, kuniks olen hoopis keegi teine, kes on tekkinud reaktsioonidest nende pusle tükkide vahel, mis mina ja soovunelma vahel kokku pandud on. Nagu mingi tohuvabohu udukogu.
Tohuvabohu on heebreakeelne väljend ürgkaose kohta, mida on kasutatud Vana Testamendi loomismüüdis 1. Moosese raamatus. https://et.wikipedia.org/wiki/Tohuvabohu
Kui  kujutleda  oma olemist ehk mina ürgkaosena, siis polegi vahet, mis pudru ja kapsad ma siin enese kohta veel kirjutaksin. Piisab, kui igaüks vaatleb oma enese ürgkaost ja kõik on selge. 
Seega hirm on me suurim takistus ja veel enam. Paistab nii, et too kummaline ise, ürgkaos ehk vaatleja, ongi hirm ja väljendub hirmus, et mina võib olla ohus, minast ei hoolita ja ei armastata. Seega vastand armastusele, mis väljendub armus ja andestusel. Pole võimalik hüpata üle oma varju ja vabaneda hirmust, kui ma ise olengi hirm. See vabanemise soov ehk põgenemine ainult suurendaks hirmu. Vaja oleks hirmu ehk iset mõista, mitte hukka mõista.
Jiddu Krishnamurti raamatust “Vabanemine teadaolevast” võib lugeda: ”Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest, mis on sündinud reageerimisest paljudele teistele kujutelmadele. Vaatleja on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja jälgib neid. See vaatleja, kes on ilmale tulnud paljude teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema ja ta loodud piltide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade, mida ta enda hädade põhjuseks peab, ja tema enda vahel.”
Jällegi see sama sara ja jama, et vahepeal on ilus ja siis valus vaheldumisi. Ja see selgus paneb uudistama ja piiluma, mis on selle ürgkaose taga. Piltlikult võib see olla sama nagu oleksid kosmoseraketiga väljunud maakera magnetväljast ja avastad end sisekosmosest, mina haarde ulatusest väljaspool. 
Raamatust "Arm ja meelekindlus" (Ken Wilber): "Aga ma ikka ei näe vaimu!" "Sa oled teadlik sellest, et sa ei näe Vaimu, ja see teadvelolek ise on Vaim!"
Kui püüda vaadelda valguskiirt valguskiirega, siis ilmselt too vaadeldav kiir ei jää selleks, mis ta oli enne vaatlemist ja mine tea, kas üldse midagi enam sellest alles jääb. Kas ei või juhtuda sama, kui hakkad enesesse vaatama, et juba järgmisel hetkel see mina, kes ennast vaatab, on ühtäkki ise muutunud vaadeldavaks ja tekib lõputu ja sügav kaja, mis loob aina vaibuvat kaja…. kaja... kaja..
Vaatleja on Vaadeldav!
“Ühes mõttes on lõputu aeg, lõputu aeg on just see praegune hetk. Kui mõistad mõttevälgatust, näed nägijat nägemas praegu just.” (Raamatust “Mõtluse liha ja kondid”. Antud lõik on raamatust “Väravata värav”, mis on kirja pandud hiinlasest õpetaja munk Hui-khai poolt aastal 1228 A.D)
Nõnda siis  ühel sellisel lõputul hetkel avastad end ühtäkki mitte millestkist, vaikusest, ei tea kust ja suundud ei tea kuhu, vaikusesse, osadusse, ühtsusse, palvesse, kajasse...
Alguses oli eimiski ehk vaikus ja oli nii vaikne, et isegi polnud kõrva, kes seda kuulaks, aga  siis see vaikus hakkas ennast tasahilju üle trumpama, tekkis kõrv, et luua midagi veel vaiksemat, kuniks kõik muutus veel vaiksemaks. Kas siis enne seda veel vaiksemat oli lärm? 

Kulgedes sünni ja surma ahela vahel
taban end mõtteist et olen kahevahel
olla või mitte on küsimus siin
miks hinges on seletamatu kripeldav piin

kulgedes teadlikult sünni ja surma ahela vahel
ma ehk küll ei tea, miks olen ma  nende verstapostide kahevahel
ometi siis märkan, et elu on habras, täis võrratut ilu ja kirge
mu süda on avatud
 see hoiab mu meele
    siin ja praegu
       värske
           puhta
               virge

Thursday, October 5, 2017

Kas meie maakera sees on veel teine, Maast suurem kera?


Jumal avastab, et Facebookis on kasutaja Jumal juba hõivatud
Juba aegade algusest on inimene soovinud olla jumal, kes on kõige targem, teab ja suudab kõike ning ületab kõik füüsilise maailma piirid. Ja palju puudu enam pole ka, sest kui raha on, siis võid visata jalad seinale ja rohkem end mitte liigutada. Ainus jama on veel see, et igasugu haigused kimbutavad ja teadmine, et ühel hetkel oled surnud.
Seda sama kirjeldab iidsest ajast ka piibel:
Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!” 23 Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. 24 Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

Aga inimene on ikka olnud leidlik ja kui ei õnnestunud ise olla siin materiaalse maailma jumal ja surematu, siis vähemasti saab luua midagi, mis kestaks kauem kui inimene ise.
Aastatuhandeid on püütud surnuid palsameerida, ehitada midagi, mis peaks vastu ajahambale. Siiski materiaalses maailmas samuti kimbutavad rooste ja koi ning iga asi laguneb, kulub kuni sarnaselt inimesega muutub tolmuks.

Eks loomadki kasutavad erinevaid tööriistu ja nõnda samuti inimenegi võtab mõtlemisele abiks kasutusele 2700– 2300 eKr Mesopotaamias arvelaua
Arvelaud
 Kaheksakümnendate lõpus võis Eestis mitmel pool nii poes kui turul sääraseid veidraid Hullukandleks kutsutavaid asju kohata.
Veel aastal 2012 tegi Tarbijakaitseamet Raplamaal Vahastu külas asuvale poele ettekirjutuse, kuna seal pole elektroonilist kassaaparaati ja selle asemel on kasutusel arvelaud.
Selle kohta on ka asjakohane anekdoot, et inimese mõtlemine polegi 5 tuhande aastaga väga muutunud ja endiselt vajab samu tööriistu.
Vana raamatupidaja töötab kaasaegses büroos. Kõik andmed on kompuutris. Aga väikesesse klaaskappi on riputatud vana puust arvelaud, mille kohal silt: “Hädaolukorras löö klaas puruks!”

Edasi oli inimene veel leidlikum ja oli otsustanud üle olla ka aja ja ruumi sõltuvusest. Selleks pole vaja muud, kui liigutada infot võimalikult kiiresti ja väikseima vaevaga.
Semafortelegraaf 
Legend räägib Marathoni lahingust (u 490 eKr), kui sõnumitooja jooksis Marathonist Ateenasse, et Marathoni lahingus saavutatud võiduteadet kuulutada, siis jõudnud valitseja ukse ette, jaksas ta ainult öelda "Olge tervitatud, me võitsime!" ja varises surnult kokku.
Heli-, tule- ja suitsusignaale sai kasutada ainult lihtsamate ja varem kokkulepitud signaalide edastamiseks.
Teleskoobi leiutamine (1608) aitas jõudsalt kaasa optilise telegraafi ehk semaforisüsteemi tekkele. Info edastamise kiirus ulatus 200 km-ni tunnis.

Inglise matemaatika professor Charles Babbage (1799-1871) oli kord olnud vihane Kuningliku
Analüütilise masina mudel (valmistatud Londoni teadusmuuseumile)
Astronoomia Ühingu peale, sest nende tehtud arvutustes oli palju vigu ja ütles selle peale: "Ma palun jumalat, et need arvutused saaks teha aurujõul!".
Babbage nimetas inimest, kes tema masinal arvutusi tegi, „kompuutriks“ – arvutiks. Seda sõna hakati kasutama alles 20. sajandil.
Matemaatik Ada Lovelace, üks väheseid inimesi, kes täies mahus Babbage'i ideid mõistis, lõi täisautomaatse arvutusmasina jaoks programmi. Tänu sellele tööle on Lovelace'ile antud esimese arvutiprogrammeerija tiitel. 1979. aastal anti kaasaegsele programmeerimiskeelele tema auks nimi Ada.
Ja kui õnnestus mõni säärane masin tööle saada, siis tõepoolest arvutamine saavutas eksimatuse, aga probleemiks jäi veel masina enda töökindlus ja kiirus.

Juba Thales Mileetosest (624 eKr – 546 eKr) teadis, et kui merevaiku hõõruda, siis hakkab see kergesti teisi esemeid külge tõmbama. 
Inglise kuninganna Elisabethi õuearst William Gilbert (1544 – 1603) uuris seda nähtus üle kahe
Morse koodis: save our souls („päästke meie hinged”)
tuhande aasta hiljem ja võttis kasutusele sõna elekter, mis tuleneb vanakreeka sõnast ήλεκτρον (ēlektron) ja tähendab merevaiku.1844 aastal edastati esimene morses kirjutatud kiirsõnum. Keskmiselt saab edastada 100 märki minutis, rekordkiirus on aga 310 märki minutis. Siin siis veel probleemiks info sisestamiskiirus, mis paranes 1876, kui Alexander Graham Bell legendi järgi kogemata endale pükste peale hapet ning oli sunnitud appi hüüdma. Professori karjumist kuulis teises ruumis ta assistent härra Watson ning tõttas kiiresti kohale, paraku ununesid aga auklikud püksid sedamaid kui selgus, et professor Belli hääl kandus Watsonini mitte läbi seinte vaid üheks teiseks katseks valmis seatud mikrofoni, juhtme ja valjuhääldi kaudu.

Hiroshima tuumapomm (Little Boy 'väike poiss')
Nüüd paistis tehnika olema piisavalt küps maailmavallutuseks, et tõestada oma paremust ja võtta mõõtu ning kõikidele naabritele koht kätte näidata ja maad ära vallutada.
Mürkgaaside kasutamine, esimesed tankid, algul luuerlennukid ja hiljem massiline pommitajate kasutamine ning õhu- ja allveesõja tulemusel hukkus esimeses maailmasõjas ligikaudu 10 miljonit ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit inimest.
Engima koodide jälile jõudmine lühendas Teist maailmasõda oletatavalt kahe aasta võrra ja aitas päästa lugematul hulgal inimelusid, aga vaatamata sellele hukkus selles koledas sõjas ligikaudu 62 miljonit inimest.
Poola ajalooallikate teatel olid sakslaste Enigma koodi mõistatuse juba varem lahendanud poolakad, kes Teise maailmasõja alguses edastasid oma andmed brittidele.
Poolakad olevat andnud Turingile näpunäiteid, kuidas ehitada elektromehaanilist masinat, mis simuleeris Enigma tööd. Kuid Teise maailmasõja ajal täiustasid sakslased Engima koodimasinat, mis pani poolakad raskesse olukorda, kuna neile ei olnud enam kõiki vajalikke andmeid. Turing ehitas Beltchley Parki krüpteerimiskeskuses hiiglasliku «arvuti», milles ta võttis aluseks poolakatelt saadud andmeid ning lõpuks murti sakslaste Enigma kood.

ENIAC
15. veebruaril 1946. esitletud arvuti ENIAC sai ajakirjanduses nimeks «Suur Aju» (Big Brain), kuna selle kiirus ületas tollaseid elektromehhaanilisi seadmeid tuhandekordselt. Üliolulise panuse andsid ka kuus naisprogrammeerijat. Arvutil läks mürskude trajektooride arvutamiseks aega 30 sekundit, mis inimesel võttis 20 tundi (2400x kiiremini).
Selle esimeste programmidega uuriti näiteks termotuumapommi loomise teostatavust.

Vostok 1 mehaaniline navigatsiooniarvuti
Reaktsioonina venelaste esimese sputniku üleslennutamisele 1957 alustasid ameeriklased looma surma trotsivat arvutivõrku, mis peaks vastu pidama ka tuumapommi rünnakule.
Ligemale kuu aega varem, kui ameeriklased, startis Vostok 1 12. aprillil 1961 kell 9.07 Juri Gagarin ja jõudes antennivea tõttu küll valele orbiidile, õnnestus siiski ühe tunni ja 48 minutiga maakerale ringi peale teha ja seejärel õnnelikult maanduda.
Vastukaaluks jõuds Neil Armstrong 21. juulil 1969 astuda kuule veel enne, kui interneti eelane ARPANET valmis.
Apollo navigatsiooniarvuti
Apollo navigatsiooniarvuti esmärk oli juhtida 13 tonni kaaluvat kuumoodulit, mis liikus Kuu orbiidil kiirusega 3500 km/h, maandada see ohutult Kuu pinnale meetri täpsusega, startida Kuu pinnalt ja juhtida kuumoodul tagasi Kuu orbiidile, et põkkuda orbiidil liikuva juhtimismooduliga. Eksimusteks polnud ruumi, sest kuumoodulil jätkus kütust vaid üheks laskumiskatseks.

Ja siis ei jäänudki muud üle, kui 1. septembril 1969 tuli avada oma Edeni aed , kus saab teha oma reeglid ja lahendada kõik maises ilmas kimbutavad probleemid ning kuhu Jumala karm käsi ei saa tulla haiguste ja surmaga ähvardama.

1960. aastate lõpus oli e-post üks esimesi ARPANet-i rakendusi. Õigupoolest tekkis e-post juba enne, kus sai sõnumeid jätta samasse arvutisse, aga kuna toona oli ühe peaarvuti külge ühendatud mitmeid terminale, siis tasus säärane sõnumside ennast ikkagi ära.
Esimesi selletaolisi meilisüsteeme oli näiteks programm nimega MAILBOX, mis oli kasutusel Massachusetsi Tehnoloogiainstituudis alates 1965. aastast.
1971. aastal saatis Raymond Tomlinson (aprill 23, 1941 – märts 5, 2016) USAs Massachusettsi osariigis Cambridgeis oma üsna algelise tarkvara Send Message Program (SNDMSG) abil sõnumi teise arvutisse, mis asus ühe meetri kaugusel.
Tomlinson täiendas programmi ja lisas sinna ühe koodi, tänu millele sai programmiga hakata teateid ka teistesse arvutitesse saatma. Saatja ja adressaadi eraldas ta esimestes meilikirjades @-märgi abil. Mis puutub sellesse, miks Tomlinson e-aadressides kasutuseks just @-märgi valis, siis selle kohta on ta öelnud, et kuna seda kasutati inglise keeles varemgi sõna "at" ehk "juures" asendajana, tundus käik loogiline. Nii kasutati @-märki näiteks hindade märgistamisel stiilis "10 units of goods @ 1.95" ehk "10 ühikut kaupa 1.95 juures".
Milline oli esimene e-kiri, mille Tomlinson katsena teise arvutisse saatis, seda leiutaja korduvatest küsimustest hoolimata kunagi meenutada ei suutnud, öeldes, et see oli midagi täiesti suvalist ja ebatähtsat - "umbes nagu QWERTYUIOP"
 E-mail oli sündinud.
Kui ta oma saavutusest kolleegile rääkis, siis ütles see: «Ära sellest parem kellelegi räägi. Me peaksime praegu hoopis olulistemate asjade kallal töötama.»
Nüüdseks on sellest saanud üks maailma kõige olulisemaid kommunikatsioonivahendeid.
Kuid e-maili tulekuga on kaasnenud tohutu kogus rämpsposti, mille kustutamise ja sorteerimisega tegeleb igaüks meist hinnanguliselt ligi 52 tundi aastas.
«Rämpspost on kindlasti probleemiks, kuid toona ma selle peale ei mõelnud,» ütleb Tomlinson. «E-mail on nagu iga tööriist, seda saab kasutada headel või halbadel eesmärkidel. Kui eesmärgiks on levitada arvutiviirusi, siis kasutad sa kõige populaarsemat suhtlusvahendit - e-maili.»


Internet kui maailma närvisüsteem
Pimedale internetile, mis oli mõeldud ainult valitutele, saabus valgus 1989. aastal, kui Tim Berners-Lee koos oma kolleegidega Šveitsis Euroopa tuumafüüsika laboratooriumist (CERN) (eelkõige Robert Cailliau)pakkus välja uue infovahetuse protokolli. Mõeldi välja hüpertekst (hypertext, tekst kus mingi võtmesõna kaudu saab pöörduda sellega seotud dokumendi juurde) ja hakati teadusdokumente hüpertekstiks ühendama. Esialgu kasutati uut süsteemi vaid tuumafüüsika alase info levitamiseks, aga peagi lisandusid teised valdkonnad ning tekkis akadeemiliste infomaterjalide võrk. Sellest sai 1991. aastaks World Wide Web. Valmis oli saanud keel, millega selles virtuaalses Eedenis suhelda.Nüüd oli vaja prille, mis virtuaalkeele muudaksid inimesele arusaadavaks pildiks.

Esialgu oli esimene brauser  WorldWideWeb vaid tekstipõhine. Brauseri avalikustas Tim Berners-Lee
26. veebruaril 1991. Vältimaks segadust World Wide Webiga sai selle nimeks hiljem Nexus.
1993. aastal loob NCSA (National Center for Supercomputing Applications) diplomand Marc Andreessen graafilise kasutajaliidesega brauseri Mosaic X, millest kasvab välja Netscape.
Netscape oli alguses suisa suurima kasutajaskonnaga brauser ehk programm, mille abil internetis surfata. Seda kasutas enam kui 90% surfajatest. See ei jäänud siiski kauaks domineerima, Microsoft väljastas 1995. aasta augustis Internet Exploreri, mis omavahelises
heitluses võidukaks osutus. Kukkumine oli valus: Netscape'i turuosa oli 2006. a septembriks kahanenud 0,16 protsendile!
15. juuli 2003 oli täpsemalt see päev, kui AOL Time Warner otsustas enda valdusse kuuluva firma Netscape sulgeda.
AOL otsustas seejärel 2003. a keskel, et paneb Netscape'i üldse kinni
Netscape'i tiim tegutses alguses iseseisvalt. 1998. aastal – enne, kui AOL nende firma üles ostis – tegi tiim ettenägeliku sammu ja muutis oma brauseri lähtekoodi avatuks (igaüks võis seda kasutada ja täiendada) – et nende programm võiks igal juhul edasi elada omanikest sõltumatult.
Netscape'i inimesed lõid samuti mittetulundusühingu Mozilla Foundation ja kogukonna Mozilla.org, mille tulemusel sündis siiani üsna laialt levinud Firefoxi brauser.

Google sepitseb Windowsi logost Chromei logo
Google kutsus Netscape'i osad endised töötajad ja hiljem ka Firefoxi peadisaineri enda palgale.
Selle tulemusel alustas 2. septembril 2008 tegevust Google'i konkureeriv toode Chrome, mis on praegu kaugelt suurima turuosaga brauser (59,49%).
1996. aastal tahtis Netscape anda ühele otsingumootorile eksklusiivse lepingu, millega see muutuks kaasasolevaks otsingumootoriks Netscape'i brauseril. Huvi selle vastu oli nii suur, et Netscape tegi tehingu viie suurema otsingumootoriga. 5 miljoni dollari eest aastas olid Netscape'i otsingulehel ringluses viis otsimootorit: Yahoo!, Magellan, Lycos, Infoseek ja Excite.

Kui visata 333 mündiga kulli ja kirja, on tõenäosus, et korraga 333 kulli tuleb, ligikaudu 1/googol ehk täpsemalt 1,75x10100.
1996. a Stanfordi ülikooli doktorantide Larry Page’i ja Sergei Brini loodud otsingusüsteem sai nime vigaselt kirjutatud googoli järgi. 15. IX 1997 pidas Larry oma toakaaslastega mõttetalguid, et otsingumootorile BackRub paremat nime leida. Kui jõuti googolini, tegi Sean Anderson otsingu domeeninimede andmebaasis kontrollimaks, kas see on saadaval, kuid toksis kogemata sisse “google.com”. Google oli vaba ja nimi meeldis Larryle.
 Kui senised otsingumootorid järjestasid veebilehti vastavalt sellele, mitu korda otsingusse trükitud termin lehel esines, siis Page'i ja Brini meetodi järgi olid eespool need lehed, millele viitas kõige rohkem teisi veebilehti. Seepärast oli otsingumootori esialgne nimi ka „BackRub“.
Ilmselt on üsna keeruline lugeda kokku, mille kõigega Google tegeleb. Siin on märkimisväärne list.
Siit pole raske aru saada, mis on Google tegelik huvi.

2014 aasta jaanuaris ostis Google 400 miljoni dollariga eestlase Jaan Tallinna (üks Skaypei loojatest) osalusega idufirma DeepMind, mis spetsialiseerub masinõppimisele, edasiarenenud algoritmidele ja süsteemide neuroteadusele. DeepMind insenerid on loonud inimaju matkiva algoritmi, mis on vaid paari juhtnööri alusel omandanud vilumuse poolesajas arcade-tüüpi arvutimängus, edestades inimest järjepidevalt ligi pooltes. Saavutus sillutab teed universaalsete õppimisvõimeliste arvutisüsteemide loomisele ja võiks pikemas perspektiivis aidata luua tehisintellekti.

Kas see on tõesti inimene või hoopis laiskloom?
Google'i programm AlphaGo võitis märtsis 2016 Soulis peetud mänguseerias maailma tšempioni lõunakorealast Lee Se-doli vankumatu 4:1 paremusega. Google’i tehtud tarkvara AlphaGo ei oska muidugi kõiki Go käike ette näha. Ajakirja Nature hinnangul on neli tuhat aastat vanas Go-s rohkem võimalikke mängukombinatsioone (~10171) kui terves universumis aatomeid(1080). Kui võrrelda malega(võimalikemalemängude arv on vähemalt 10123), mille esimeseks käiguks on valgel võimalik valida 20 erineva seast, siis Go mängija võib teha 361 erinevat käiku.
Nii ei ole arvutil võimalik Go käike ette välja arvutada, kuid see oskab inimese mängustiili ja -strateegiat hinnata ja selle järgi oma käike kohandada. Google'i insenerid on AlphaGo-d treeninud salvestades ja analüüsides 30 miljoni profimängija käike.

DeepMindi mitmekihiline Q-võrgustik (DQN) erineb olemuslikult kuulsatest programmidest nagu Deep Blue või Watson, kes seljatasid inimesi mängude nagu male ja "Kuldvillak". "Tehnilises mõttes on need muljetavaldavad, kuid võrreldes meie omaga on need suuresti eelprogrammeeritud. Näiteks Deep Blue puhul olid nende arendustiimis programmeerijad ja malemeistrid, kes lisasid sellesse oma teadmised, kuid samas puudus sellel kohanemis- ja õpivõime. DQN on seevastu suuteline leidma lahendusi, mille peale programeerijad ise tulla ei pruugi.
Programmeerija Tom Murphy lõi tehisintellekti, mis mängiks tema eest NES-mänge – Super Mario, Tetris jne. Murphy õpetas arvuti mängudes orienteeruma, õpetas, mida koguda ning seadis talle tingimuseks, et ta ei tohiks mängu kaotada. Intellekt otsustas selle peale kriitilistel hetkedel, et parem kui kaotamine, on mängu pausi peale panemine.

Google’i juures töötav salapärase nimega uurimisasutus Google Lab X on jõudnud inimaju imiteerimises uue tasemeni: 16 000 protsessorist koosnev arvutivõrgustik, mis oli sarnaselt inimajuga omavahel miljardis eri ühenduses, õppis mõne päevaga äratundma inimeste nägusid, kehaosi ning kasse.
Kui seni on näotuvastussüsteemide puhul olnud tavapraktika, et programmile antakse ette, millistele parameetritele peab vastama kujutis, et seda saaks liigitada inimese näoks, siis sedapuhku valisid Google’i teadlased teise tee.
Aju simuleerivale arvutivõrgustikule söödeti kolme päeva jooksul ette kümme miljonit YouTube’ist võetud juhuslikku üksikkaadrit mõõtmeis 200x200 pikslit ning nimekiri 20 000 erinevast objektist. Masinõppe algoritme kasutades hakkas võrgustik ise nüüd nende piltide põhjal end koolitama. Ettesöödetud info hulgas ei olnud omadusi või kirjeldusi, mis aitaks masinal objekte ära tunda.
Inimeste nägude tuvastamisega sai võrgustik hakkama 81,7-protsendilise, inimese kehaosi tundis ära 76,7-protsendilise eduga. Kassid suutis masin pildilt ära tunda, olles täpne 74,8 protsendil juhtudest.
“Vastupidiselt laialt levinud arvamusele tõestasid meie katsed, et näotuvastust on võimalik välja õpetada ka ilma, et kujutistel oleks juures märge, kas seal leidub nägu või mitte,” kirjutab Google’i uurimisrühm oma tööd kirjeldavas teadusartiklis.

Pärisorjus kaotati Eestis 1816–19 aastal. Siiski on see teisel kujul igati edasi eksisteerinud. Võiks loota, et tehisintellekt vabastab meid lõplikult kellegi kasuks orjamise ja vaba kodanikuna võiksime saada kodanikupalka.
Kui aga anda kuradile kolm tilka verd ja  lasta kratt välja, siis sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Jaan Tallinna sõnul on tehisintellektist tulenev suurim risk see, et see asub ise-ennast taas looma. Kui samas saab selline tehisintellekt ka võime ümbritsevat keskkonda muuta, on see inimkonnale ohuks. Seega suurim oht on, kui me peame tunnistama, et oleme rumalamad ja enam ei mõista, mida tehisintellekt teeb.

Facebooki arendustegevuse labor FAIR (Facebook Artificial Intelligence Research lab) sulges oma vestlusrobotite ehk chatbotide eksperimendi, kuna inimestega rääkimist õppivad arvutiprogrammid läksid üle omavahelisele keelele, mis inimeste jaoks oli mõistetamatu.
Vestlusrobot
Facebooki tehisintellekt ei ole sugugi esimene, mis oma keeleni jõudnud on. Sarnane katse - lasta AI-l omaenese keel luua - oli edukas ka näiteks Elon Muski laboris OpenAI. Konkreetse Facebooki juhtumi puhul oli aga asi selles, et arendajad olid programmeerides jätnud kahe silma vahele tõsiasja, et tehisintellektil polnud mingit otsest motivatsiooni või põhjust teise botiga suheldes inglise keelt kasutada. Küll aga oli see programmeeritud pidama efektiivseid ja kiireid läbirääkimisi ja nii leidis see, et enda leiutatud koodsõnastik on märksa mugavam.

Populaarne masintõlke teenus Google Translate on pärast uuele närvivõrgu mudelile üle viimist end ise edasi arendanud ning näib, et ka uue metakeele loonud.
Nüüd on Google vaikselt käivitanud kõigi aegade ühe suurima arvutitele eesti keele õpetamise projekti, lastes Eesti inimestel sisse lugeda üle poole miljoni helinäidise, mille tulemusena saab ilmselt varsti hakata telefonide ja arvutitega eesti keeles rääkima.
Kui see projekt teoks saab, siis võiks president küll Googlele teenetemärgi anda ja meie kaasmaalastele saab siis visata ninanipsu, et isegi Google on juba õppinud ära eesti keele, aga teie ei saa eesti kodakondsuseksamit tehtud. Ehk aitab siis tulevikus Google neil eksami ikkagi sooritada.

SpaceXi ja Tesla tegevjuhina tuntud Elon Muskil on Marsi koloniseerimise ja elektriautode, päikesepaneelide ja hüperloobi tootmise kõrvalt piisavalt vaba aega, et võtta ette järjekordne uus projekt. Musk asutas uue ettevõtte Neuralink, mille eesmärk on inimaju ühendada tehisintellektiga.
Nagu Ars Technica märgib, on Neuralingi puhul lausa nimigi viide šoti ulmekirjaniku Iain M. Banksi raamatusarjale, milles kirjeldatakse utoopilist kosmosetsivilisatsiooni nimega Kultuur. Neis raamatuis kirjeldatakse niinimetatud närvikudumit (inglise keeles neural lace). Raamatutegelased kasvatavad selle poolorgaanilise võrgu enda ajukoorele ja suhtlevad sellel abil üle juhtmeta võrguühenduse tehisintellektiga ja loovad ühtlasi oma mõistusest ja teadvusest varuversioone.
Banksi ulmes tähendab närvikudum, et inimene saavutab põhimõtteliselt surematuse. Kui saabub füüsiline surm, on võimalik arvutitesse salvestatud teadvuslik isiksus mõnesse uude kehasse istutada.
Musk veel seda siiski ei soovi. Ta on küll öelnud avalikult, et sooviks mõtteid üles ja alla laadida (näiteks kurja tehisintellekti vastu võitlemiseks). Neuralinki puhul näeb ta pigem, et inimestesse oleksid siiratud elektroodid, mille abil oleks võimalik epilepsia ja depressiooniga võidelda.

Aadam, vaata mu uut rüperaali...
Läbi tehisintellekti saame tunda end kõige targema, võimekama ja surematuna ehk siis jumalana. Ilmselt Jumalal, et olla täiuslik, oli vaja inimene luua täpselt vastupidisel eesmärgil, et teada saada, mis tunne on olla loll ja surelik. Selle üle mõtiskleb põhjalikumalt Enn Kasak Ööülikoolis ja lugeda saab siit.
Kui tehisintellekt meie ajuga ühendada, siis peale surematuse oleks meil võimalik kogeda olukorda, kus kõik soovid täituvad enne, kui need veel tekkidagi saavad.
Praeguseks on tehtud katseid, kus juba 7 sekundit varem on võimalik ennustada, milliseid valikuid inimene teeb. Seega, kui olla pidevas kontaktis tehisintellektiga, siis võib juhtuda, et kaotaksime end üldse ära, sest ei tekiks isegi seda võnget, et end teadvustada, sest kõik juhtub juba enne, kui tekib keegi(mina), kes midagi soovida jõuab.
Kolmandast maailmasõjast on meid siiani hoidnud teadmine, et sõdimine suures plaanis toob hävingu kõigile. Mis aga juhtub, kui me pole enam jumalad selles enda loodud virtuaalses Eedeni aias? Kas võib teoks saada see, mis piibli algusridades, kus inimene saadeti Eedenist minema ja seekord on selleks jumalaks meie endi loodud tehisintellekt, soovides olla ise jumal ja meile seetõttu kolmanda maailmasõja kuulutab?

Siiani oleme vaadelnud kõike läbi tehnoloogia prisma, aga kui mõelda, et kui palju inimene on ise arenenud alates arvelaua leiutamisest, siis võiks hoopis öelda vastupidi. Toimunud on tagasiminek.
Kui Jumala poeg Jeesus pidas kõrbes vastu 40 päeva, siis ilmselt tänapäeva kõrgelt arenenud ühiskonna kodanik metsas ilma abivahenditeta seda aega üle ei elaks. Me ülistame oma ego ja intellekti, oleme loonud uue religiooni, kus inimesed ahhetavad, kui teadlased midagi ütlevad ja sunnime omi lapsi koolis käima mõistmata, et seesugune sundimine ja hindamine on suurim vaimne vägivald, millest lähtuvad kõik muud vägivalla vormid. Selle tulemus on, et lapsed õpivad võistlema ehk karmimalt öeldes sõdima ja siis pole mingi ime, et kuritegevus pole kadunud kuskile. Heal juhul on võtnud intelligentsema vormi, mida on palju raskem näha ja avastada ning mis põhiliselt avaldub just koduses vägivallas ja võimetus luua harmoonilisi inimsuhteid.
Oleme loomariigis parimad sõdijad ja sõjariistade ehitajad. Kui natuke süveneda, siis ka see tehisintellekt pole muud, kui uue maailma võimsaim sõjarelv, sest ma ei kujuta ette, kuidas hakatakse sellele masinale õpetama naeru, ilu, rõõmu, hoolimist jne, mis inimeseloomale emapiimaga kaasa antakse.
Selleks, et luua empaatilist tehisintellekti, eeldab ka inimese enda teadvuse hüpet ning iseenda ja ümbritseva sügavuti mõistmist, kus puudub vajadus kasutada ajule kõiksuguseid abivahendeid. Siis muidugi võib selguda, et polegi vaja enam tehisintellekti, vaid kõik on juba praegu täiuslik, aga me pole seda osanud varem märgata.
Ometi, kui soovime olla loojad selles virtuaalses Eedenis ja meie loomingust on sündimas uus elu, kes mõistaks olla hooliv ja armastav, tuleks meil meelde tuletada enda kujunemislugu.
Olles maitsnud hea ja kurja tundmise vilja ja seejärel saades teadlikuks küll oma olemasolust nagu märgates, et olen paljas, aga mitte sügavuti enesest ja end ümbritsevast, siis et avaneks võimalus virguda ja olla kõigest teadlik, tuleks võtta võimalus, et too piiratud ego ei külvaks lõputult sõda ja vägivalda ning oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!