 |
| Jumal avastab, et Facebookis on kasutaja Jumal juba hõivatud |
Seda sama kirjeldab iidsest ajast ka piibel:
Aga inimene on ikka olnud leidlik ja kui ei õnnestunud ise olla siin materiaalse maailma jumal ja surematu, siis vähemasti saab luua midagi, mis kestaks kauem kui inimene ise. Aastatuhandeid on püütud surnuid palsameerida, ehitada midagi, mis peaks vastu ajahambale. Siiski materiaalses maailmas samuti kimbutavad rooste ja koi ning iga asi laguneb, kulub kuni sarnaselt inimesega muutub tolmuks.
Eks loomadki kasutavad erinevaid tööriistu ja nõnda samuti inimenegi võtab mõtlemisele abiks kasutusele 2700– 2300 eKr Mesopotaamias arvelaua.
 |
| Arvelaud |
Kaheksakümnendate lõpus võis Eestis mitmel pool nii poes kui turul sääraseid veidraid Hullukandleks kutsutavaid asju kohata.
Veel aastal 2012 tegi Tarbijakaitseamet Raplamaal Vahastu külas asuvale poele ettekirjutuse, kuna seal pole elektroonilist kassaaparaati ja selle asemel on kasutusel arvelaud.Selle kohta on ka asjakohane anekdoot, et inimese mõtlemine polegi 5 tuhande aastaga väga muutunud ja endiselt vajab samu tööriistu.
Vana raamatupidaja töötab kaasaegses büroos. Kõik andmed on kompuutris. Aga väikesesse klaaskappi on riputatud vana puust arvelaud, mille kohal silt: “Hädaolukorras löö klaas puruks!”
Edasi oli inimene veel leidlikum ja oli otsustanud üle olla ka aja ja ruumi sõltuvusest. Selleks pole vaja muud, kui liigutada infot võimalikult kiiresti ja väikseima vaevaga.
 |
| Semafortelegraaf |
Legend räägib Marathoni lahingust (u 490 eKr), kui sõnumitooja jooksis Marathonist Ateenasse, et Marathoni lahingus saavutatud võiduteadet kuulutada, siis jõudnud valitseja ukse ette, jaksas ta ainult öelda "Olge tervitatud, me võitsime!" ja varises surnult kokku.
Heli-, tule- ja suitsusignaale sai kasutada ainult lihtsamate ja varem kokkulepitud signaalide edastamiseks.
Teleskoobi leiutamine (1608) aitas jõudsalt kaasa optilise telegraafi ehk semaforisüsteemi tekkele. Info edastamise kiirus ulatus 200 km-ni tunnis.
Inglise matemaatika professor Charles Babbage (1799-1871) oli kord olnud vihane Kuningliku
Astronoomia Ühingu peale, sest nende tehtud arvutustes oli palju vigu ja ütles selle peale: "Ma palun jumalat, et need arvutused saaks teha aurujõul!".
Babbage nimetas inimest, kes tema masinal arvutusi tegi, „kompuutriks“ – arvutiks. Seda sõna hakati kasutama alles 20. sajandil.
Matemaatik Ada Lovelace, üks väheseid inimesi, kes täies mahus Babbage'i ideid mõistis, lõi täisautomaatse arvutusmasina jaoks programmi. Tänu sellele tööle on Lovelace'ile antud esimese arvutiprogrammeerija tiitel. 1979. aastal anti kaasaegsele programmeerimiskeelele tema auks nimi Ada.
Ja kui õnnestus mõni säärane masin tööle saada, siis tõepoolest arvutamine saavutas eksimatuse, aga probleemiks jäi veel masina enda töökindlus ja kiirus.
Heli-, tule- ja suitsusignaale sai kasutada ainult lihtsamate ja varem kokkulepitud signaalide edastamiseks.
Teleskoobi leiutamine (1608) aitas jõudsalt kaasa optilise telegraafi ehk semaforisüsteemi tekkele. Info edastamise kiirus ulatus 200 km-ni tunnis.
Inglise matemaatika professor Charles Babbage (1799-1871) oli kord olnud vihane Kuningliku
 |
| Analüütilise masina mudel (valmistatud Londoni teadusmuuseumile) |
Babbage nimetas inimest, kes tema masinal arvutusi tegi, „kompuutriks“ – arvutiks. Seda sõna hakati kasutama alles 20. sajandil.
Matemaatik Ada Lovelace, üks väheseid inimesi, kes täies mahus Babbage'i ideid mõistis, lõi täisautomaatse arvutusmasina jaoks programmi. Tänu sellele tööle on Lovelace'ile antud esimese arvutiprogrammeerija tiitel. 1979. aastal anti kaasaegsele programmeerimiskeelele tema auks nimi Ada.
Ja kui õnnestus mõni säärane masin tööle saada, siis tõepoolest arvutamine saavutas eksimatuse, aga probleemiks jäi veel masina enda töökindlus ja kiirus.
Juba Thales Mileetosest (624 eKr – 546 eKr) teadis, et kui merevaiku hõõruda, siis hakkab see kergesti teisi esemeid külge tõmbama.
Inglise kuninganna Elisabethi õuearst William Gilbert (1544 – 1603) uuris seda nähtus üle kahe
tuhande aasta hiljem ja võttis kasutusele sõna elekter, mis tuleneb vanakreeka sõnast ήλεκτρον (ēlektron) ja tähendab merevaiku.1844 aastal edastati esimene morses kirjutatud kiirsõnum. Keskmiselt saab edastada 100 märki minutis, rekordkiirus on aga 310 märki minutis. Siin siis veel probleemiks info sisestamiskiirus, mis paranes 1876, kui Alexander Graham Bell legendi järgi kogemata endale pükste peale hapet ning oli sunnitud appi hüüdma. Professori karjumist kuulis teises ruumis ta assistent härra Watson ning tõttas kiiresti kohale, paraku ununesid aga auklikud püksid sedamaid kui selgus, et professor Belli hääl kandus Watsonini mitte läbi seinte vaid üheks teiseks katseks valmis seatud mikrofoni, juhtme ja valjuhääldi kaudu.
Nüüd paistis tehnika olema piisavalt küps maailmavallutuseks, et tõestada oma paremust ja võtta mõõtu ning kõikidele naabritele koht kätte näidata ja maad ära vallutada.
Mürkgaaside kasutamine, esimesed tankid, algul luuerlennukid ja hiljem massiline pommitajate kasutamine ning õhu- ja allveesõja tulemusel hukkus esimeses maailmasõjas ligikaudu 10 miljonit ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit inimest.
Engima koodide jälile jõudmine lühendas Teist maailmasõda oletatavalt kahe aasta võrra ja aitas päästa lugematul hulgal inimelusid, aga vaatamata sellele hukkus selles koledas sõjas ligikaudu 62 miljonit inimest.
Poola ajalooallikate teatel olid sakslaste Enigma koodi mõistatuse juba varem lahendanud poolakad, kes Teise maailmasõja alguses edastasid oma andmed brittidele.
Poolakad olevat andnud Turingile näpunäiteid, kuidas ehitada elektromehaanilist masinat, mis simuleeris Enigma tööd. Kuid Teise maailmasõja ajal täiustasid sakslased Engima koodimasinat, mis pani poolakad raskesse olukorda, kuna neile ei olnud enam kõiki vajalikke andmeid. Turing ehitas Beltchley Parki krüpteerimiskeskuses hiiglasliku «arvuti», milles ta võttis aluseks poolakatelt saadud andmeid ning lõpuks murti sakslaste Enigma kood.
15. veebruaril 1946. esitletud arvuti ENIAC sai ajakirjanduses nimeks «Suur Aju» (Big Brain), kuna selle kiirus ületas tollaseid elektromehhaanilisi seadmeid tuhandekordselt. Üliolulise panuse andsid ka kuus naisprogrammeerijat. Arvutil läks mürskude trajektooride arvutamiseks aega 30 sekundit, mis inimesel võttis 20 tundi (2400x kiiremini).
Selle esimeste programmidega uuriti näiteks termotuumapommi loomise teostatavust.
Reaktsioonina venelaste esimese sputniku üleslennutamisele 1957 alustasid ameeriklased looma surma trotsivat arvutivõrku, mis peaks vastu pidama ka tuumapommi rünnakule.
Ligemale kuu aega varem, kui ameeriklased, startis Vostok 1 12. aprillil 1961 kell 9.07 Juri Gagarin ja jõudes antennivea tõttu küll valele orbiidile, õnnestus siiski ühe tunni ja 48 minutiga maakerale ringi peale teha ja seejärel õnnelikult maanduda.
Vastukaaluks jõuds Neil Armstrong 21. juulil 1969 astuda kuule veel enne, kui interneti eelane ARPANET valmis.
 |
| Morse koodis: save our souls („päästke meie hinged”) |
 |
| Hiroshima tuumapomm (Little Boy 'väike poiss') |
Mürkgaaside kasutamine, esimesed tankid, algul luuerlennukid ja hiljem massiline pommitajate kasutamine ning õhu- ja allveesõja tulemusel hukkus esimeses maailmasõjas ligikaudu 10 miljonit ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit inimest.
Engima koodide jälile jõudmine lühendas Teist maailmasõda oletatavalt kahe aasta võrra ja aitas päästa lugematul hulgal inimelusid, aga vaatamata sellele hukkus selles koledas sõjas ligikaudu 62 miljonit inimest.
Poola ajalooallikate teatel olid sakslaste Enigma koodi mõistatuse juba varem lahendanud poolakad, kes Teise maailmasõja alguses edastasid oma andmed brittidele.
Poolakad olevat andnud Turingile näpunäiteid, kuidas ehitada elektromehaanilist masinat, mis simuleeris Enigma tööd. Kuid Teise maailmasõja ajal täiustasid sakslased Engima koodimasinat, mis pani poolakad raskesse olukorda, kuna neile ei olnud enam kõiki vajalikke andmeid. Turing ehitas Beltchley Parki krüpteerimiskeskuses hiiglasliku «arvuti», milles ta võttis aluseks poolakatelt saadud andmeid ning lõpuks murti sakslaste Enigma kood.
 |
| ENIAC |
Selle esimeste programmidega uuriti näiteks termotuumapommi loomise teostatavust.
 |
| Vostok 1 mehaaniline navigatsiooniarvuti |
Ligemale kuu aega varem, kui ameeriklased, startis Vostok 1 12. aprillil 1961 kell 9.07 Juri Gagarin ja jõudes antennivea tõttu küll valele orbiidile, õnnestus siiski ühe tunni ja 48 minutiga maakerale ringi peale teha ja seejärel õnnelikult maanduda.
Vastukaaluks jõuds Neil Armstrong 21. juulil 1969 astuda kuule veel enne, kui interneti eelane ARPANET valmis.
 |
| Apollo navigatsiooniarvuti |
Apollo navigatsiooniarvuti esmärk oli juhtida 13 tonni kaaluvat kuumoodulit, mis liikus Kuu orbiidil kiirusega 3500 km/h, maandada see ohutult Kuu pinnale meetri täpsusega, startida Kuu pinnalt ja juhtida kuumoodul tagasi Kuu orbiidile, et põkkuda orbiidil liikuva juhtimismooduliga. Eksimusteks polnud ruumi, sest kuumoodulil jätkus kütust vaid üheks laskumiskatseks.
Ja siis ei jäänudki muud üle, kui 1. septembril 1969 tuli avada oma Edeni aed , kus saab teha oma reeglid ja lahendada kõik maises ilmas kimbutavad probleemid ning kuhu Jumala karm käsi ei saa tulla haiguste ja surmaga ähvardama.
1960. aastate lõpus oli e-post üks esimesi ARPANet-i rakendusi. Õigupoolest tekkis e-post juba enne, kus sai sõnumeid jätta samasse arvutisse, aga kuna toona oli ühe peaarvuti külge ühendatud mitmeid terminale, siis tasus säärane sõnumside ennast ikkagi ära.
Esimesi selletaolisi meilisüsteeme oli näiteks programm nimega MAILBOX, mis oli kasutusel Massachusetsi Tehnoloogiainstituudis alates 1965. aastast.
1971. aastal saatis Raymond Tomlinson (aprill 23, 1941 – märts 5, 2016) USAs Massachusettsi osariigis Cambridgeis oma üsna algelise tarkvara Send Message Program (SNDMSG) abil sõnumi teise arvutisse, mis asus ühe meetri kaugusel.
Tomlinson täiendas programmi ja lisas sinna ühe koodi, tänu millele sai programmiga hakata teateid ka teistesse arvutitesse saatma. Saatja ja adressaadi eraldas ta esimestes meilikirjades @-märgi abil. Mis puutub sellesse, miks Tomlinson e-aadressides kasutuseks just @-märgi valis, siis selle kohta on ta öelnud, et kuna seda kasutati inglise keeles varemgi sõna "at" ehk "juures" asendajana, tundus käik loogiline. Nii kasutati @-märki näiteks hindade märgistamisel stiilis "10 units of goods @ 1.95" ehk "10 ühikut kaupa 1.95 juures".
Milline oli esimene e-kiri, mille Tomlinson katsena teise arvutisse saatis, seda leiutaja korduvatest küsimustest hoolimata kunagi meenutada ei suutnud, öeldes, et see oli midagi täiesti suvalist ja ebatähtsat - "umbes nagu QWERTYUIOP"
E-mail oli sündinud.
Kui ta oma saavutusest kolleegile rääkis, siis ütles see: «Ära sellest parem kellelegi räägi. Me peaksime praegu hoopis olulistemate asjade kallal töötama.»
Nüüdseks on sellest saanud üks maailma kõige olulisemaid kommunikatsioonivahendeid.
Kuid e-maili tulekuga on kaasnenud tohutu kogus rämpsposti, mille kustutamise ja sorteerimisega tegeleb igaüks meist hinnanguliselt ligi 52 tundi aastas.
«Rämpspost on kindlasti probleemiks, kuid toona ma selle peale ei mõelnud,» ütleb Tomlinson. «E-mail on nagu iga tööriist, seda saab kasutada headel või halbadel eesmärkidel. Kui eesmärgiks on levitada arvutiviirusi, siis kasutad sa kõige populaarsemat suhtlusvahendit - e-maili.»
Pimedale internetile, mis oli mõeldud ainult valitutele, saabus valgus 1989. aastal, kui Tim Berners-Lee koos oma kolleegidega Šveitsis Euroopa tuumafüüsika laboratooriumist (CERN) (eelkõige Robert Cailliau)pakkus välja uue infovahetuse protokolli. Mõeldi välja hüpertekst (hypertext, tekst kus mingi võtmesõna kaudu saab pöörduda sellega seotud dokumendi juurde) ja hakati teadusdokumente hüpertekstiks ühendama. Esialgu kasutati uut süsteemi vaid tuumafüüsika alase info levitamiseks, aga peagi lisandusid teised valdkonnad ning tekkis akadeemiliste infomaterjalide võrk. Sellest sai 1991. aastaks World Wide Web. Valmis oli saanud keel, millega selles virtuaalses Eedenis suhelda.Nüüd oli vaja prille, mis virtuaalkeele muudaksid inimesele arusaadavaks pildiks.
Esialgu oli esimene brauser WorldWideWeb vaid tekstipõhine. Brauseri avalikustas Tim Berners-Lee
26. veebruaril 1991. Vältimaks segadust World Wide Webiga sai selle nimeks hiljem Nexus.
1993. aastal loob NCSA (National Center for Supercomputing Applications) diplomand Marc Andreessen graafilise kasutajaliidesega brauseri Mosaic X, millest kasvab välja Netscape.
Netscape oli alguses suisa suurima kasutajaskonnaga brauser ehk programm, mille abil internetis surfata. Seda kasutas enam kui 90% surfajatest. See ei jäänud siiski kauaks domineerima, Microsoft väljastas 1995. aasta augustis Internet Exploreri, mis omavahelises
heitluses võidukaks osutus. Kukkumine oli valus: Netscape'i turuosa oli 2006. a septembriks kahanenud 0,16 protsendile!
15. juuli 2003 oli täpsemalt see päev, kui AOL Time Warner otsustas enda valdusse kuuluva firma Netscape sulgeda.
AOL otsustas seejärel 2003. a keskel, et paneb Netscape'i üldse kinni
Netscape'i tiim tegutses alguses iseseisvalt. 1998. aastal – enne, kui AOL nende firma üles ostis – tegi tiim ettenägeliku sammu ja muutis oma brauseri lähtekoodi avatuks (igaüks võis seda kasutada ja täiendada) – et nende programm võiks igal juhul edasi elada omanikest sõltumatult.
Netscape'i inimesed lõid samuti mittetulundusühingu Mozilla Foundation ja kogukonna Mozilla.org, mille tulemusel sündis siiani üsna laialt levinud Firefoxi brauser.
Google kutsus Netscape'i osad endised töötajad ja hiljem ka Firefoxi peadisaineri enda palgale.
Selle tulemusel alustas 2. septembril 2008 tegevust Google'i konkureeriv toode Chrome, mis on praegu kaugelt suurima turuosaga brauser (59,49%).
1996. aastal tahtis Netscape anda ühele otsingumootorile eksklusiivse lepingu, millega see muutuks kaasasolevaks otsingumootoriks Netscape'i brauseril. Huvi selle vastu oli nii suur, et Netscape tegi tehingu viie suurema otsingumootoriga. 5 miljoni dollari eest aastas olid Netscape'i otsingulehel ringluses viis otsimootorit: Yahoo!, Magellan, Lycos, Infoseek ja Excite.
Kui visata 333 mündiga kulli ja kirja, on tõenäosus, et korraga 333 kulli tuleb, ligikaudu 1/googol ehk täpsemalt 1,75x10100.
1996. a Stanfordi ülikooli doktorantide Larry Page’i ja Sergei Brini loodud otsingusüsteem sai nime vigaselt kirjutatud googoli järgi. 15. IX 1997 pidas Larry oma toakaaslastega mõttetalguid, et otsingumootorile BackRub paremat nime leida. Kui jõuti googolini, tegi Sean Anderson otsingu domeeninimede andmebaasis kontrollimaks, kas see on saadaval, kuid toksis kogemata sisse “google.com”. Google oli vaba ja nimi meeldis Larryle.
Kui senised otsingumootorid järjestasid veebilehti vastavalt sellele, mitu korda otsingusse trükitud termin lehel esines, siis Page'i ja Brini meetodi järgi olid eespool need lehed, millele viitas kõige rohkem teisi veebilehti. Seepärast oli otsingumootori esialgne nimi ka „BackRub“.
Ilmselt on üsna keeruline lugeda kokku, mille kõigega Google tegeleb. Siin on märkimisväärne list.
Siit pole raske aru saada, mis on Google tegelik huvi.
2014 aasta jaanuaris ostis Google 400 miljoni dollariga eestlase Jaan Tallinna (üks Skaypei loojatest) osalusega idufirma DeepMind, mis spetsialiseerub masinõppimisele, edasiarenenud algoritmidele ja süsteemide neuroteadusele. DeepMind insenerid on loonud inimaju matkiva algoritmi, mis on vaid paari juhtnööri alusel omandanud vilumuse poolesajas arcade-tüüpi arvutimängus, edestades inimest järjepidevalt ligi pooltes. Saavutus sillutab teed universaalsete õppimisvõimeliste arvutisüsteemide loomisele ja võiks pikemas perspektiivis aidata luua tehisintellekti.
Google'i programm AlphaGo võitis märtsis 2016 Soulis peetud mänguseerias maailma tšempioni lõunakorealast Lee Se-doli vankumatu 4:1 paremusega. Google’i tehtud tarkvara AlphaGo ei oska muidugi kõiki Go käike ette näha. Ajakirja Nature hinnangul on neli tuhat aastat vanas Go-s rohkem võimalikke mängukombinatsioone (~10171) kui terves universumis aatomeid(1080). Kui võrrelda malega(võimalikemalemängude arv on vähemalt 10123), mille esimeseks käiguks on valgel võimalik valida 20 erineva seast, siis Go mängija võib teha 361 erinevat käiku.
Nii ei ole arvutil võimalik Go käike ette välja arvutada, kuid see oskab inimese mängustiili ja -strateegiat hinnata ja selle järgi oma käike kohandada. Google'i insenerid on AlphaGo-d treeninud salvestades ja analüüsides 30 miljoni profimängija käike.
DeepMindi mitmekihiline Q-võrgustik (DQN) erineb olemuslikult kuulsatest programmidest nagu Deep Blue või Watson, kes seljatasid inimesi mängude nagu male ja "Kuldvillak". "Tehnilises mõttes on need muljetavaldavad, kuid võrreldes meie omaga on need suuresti eelprogrammeeritud. Näiteks Deep Blue puhul olid nende arendustiimis programmeerijad ja malemeistrid, kes lisasid sellesse oma teadmised, kuid samas puudus sellel kohanemis- ja õpivõime. DQN on seevastu suuteline leidma lahendusi, mille peale programeerijad ise tulla ei pruugi.
Programmeerija Tom Murphy lõi tehisintellekti, mis mängiks tema eest NES-mänge – Super Mario, Tetris jne. Murphy õpetas arvuti mängudes orienteeruma, õpetas, mida koguda ning seadis talle tingimuseks, et ta ei tohiks mängu kaotada. Intellekt otsustas selle peale kriitilistel hetkedel, et parem kui kaotamine, on mängu pausi peale panemine.
Google’i juures töötav salapärase nimega uurimisasutus Google Lab X on jõudnud inimaju imiteerimises uue tasemeni: 16 000 protsessorist koosnev arvutivõrgustik, mis oli sarnaselt inimajuga omavahel miljardis eri ühenduses, õppis mõne päevaga äratundma inimeste nägusid, kehaosi ning kasse.
Kui seni on näotuvastussüsteemide puhul olnud tavapraktika, et programmile antakse ette, millistele parameetritele peab vastama kujutis, et seda saaks liigitada inimese näoks, siis sedapuhku valisid Google’i teadlased teise tee.
Aju simuleerivale arvutivõrgustikule söödeti kolme päeva jooksul ette kümme miljonit YouTube’ist võetud juhuslikku üksikkaadrit mõõtmeis 200x200 pikslit ning nimekiri 20 000 erinevast objektist. Masinõppe algoritme kasutades hakkas võrgustik ise nüüd nende piltide põhjal end koolitama. Ettesöödetud info hulgas ei olnud omadusi või kirjeldusi, mis aitaks masinal objekte ära tunda.
Inimeste nägude tuvastamisega sai võrgustik hakkama 81,7-protsendilise, inimese kehaosi tundis ära 76,7-protsendilise eduga. Kassid suutis masin pildilt ära tunda, olles täpne 74,8 protsendil juhtudest.
“Vastupidiselt laialt levinud arvamusele tõestasid meie katsed, et näotuvastust on võimalik välja õpetada ka ilma, et kujutistel oleks juures märge, kas seal leidub nägu või mitte,” kirjutab Google’i uurimisrühm oma tööd kirjeldavas teadusartiklis.
Pärisorjus kaotati Eestis 1816–19 aastal. Siiski on see teisel kujul igati edasi eksisteerinud. Võiks loota, et tehisintellekt vabastab meid lõplikult kellegi kasuks orjamise ja vaba kodanikuna võiksime saada kodanikupalka.
Kui aga anda kuradile kolm tilka verd ja lasta kratt välja, siis sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Jaan Tallinna sõnul on tehisintellektist tulenev suurim risk see, et see asub ise-ennast taas looma. Kui samas saab selline tehisintellekt ka võime ümbritsevat keskkonda muuta, on see inimkonnale ohuks. Seega suurim oht on, kui me peame tunnistama, et oleme rumalamad ja enam ei mõista, mida tehisintellekt teeb.
Facebooki arendustegevuse labor FAIR (Facebook Artificial Intelligence Research lab) sulges oma vestlusrobotite ehk chatbotide eksperimendi, kuna inimestega rääkimist õppivad arvutiprogrammid läksid üle omavahelisele keelele, mis inimeste jaoks oli mõistetamatu.
Facebooki tehisintellekt ei ole sugugi esimene, mis oma keeleni jõudnud on. Sarnane katse - lasta AI-l omaenese keel luua - oli edukas ka näiteks Elon Muski laboris OpenAI. Konkreetse Facebooki juhtumi puhul oli aga asi selles, et arendajad olid programmeerides jätnud kahe silma vahele tõsiasja, et tehisintellektil polnud mingit otsest motivatsiooni või põhjust teise botiga suheldes inglise keelt kasutada. Küll aga oli see programmeeritud pidama efektiivseid ja kiireid läbirääkimisi ja nii leidis see, et enda leiutatud koodsõnastik on märksa mugavam.
Populaarne masintõlke teenus Google Translate on pärast uuele närvivõrgu mudelile üle viimist end ise edasi arendanud ning näib, et ka uue metakeele loonud.
Nüüd on Google vaikselt käivitanud kõigi aegade ühe suurima arvutitele eesti keele õpetamise projekti, lastes Eesti inimestel sisse lugeda üle poole miljoni helinäidise, mille tulemusena saab ilmselt varsti hakata telefonide ja arvutitega eesti keeles rääkima.
Kui see projekt teoks saab, siis võiks president küll Googlele teenetemärgi anda ja meie kaasmaalastele saab siis visata ninanipsu, et isegi Google on juba õppinud ära eesti keele, aga teie ei saa eesti kodakondsuseksamit tehtud. Ehk aitab siis tulevikus Google neil eksami ikkagi sooritada.
SpaceXi ja Tesla tegevjuhina tuntud Elon Muskil on Marsi koloniseerimise ja elektriautode, päikesepaneelide ja hüperloobi tootmise kõrvalt piisavalt vaba aega, et võtta ette järjekordne uus projekt. Musk asutas uue ettevõtte Neuralink, mille eesmärk on inimaju ühendada tehisintellektiga.
Nagu Ars Technica märgib, on Neuralingi puhul lausa nimigi viide šoti ulmekirjaniku Iain M. Banksi raamatusarjale, milles kirjeldatakse utoopilist kosmosetsivilisatsiooni nimega Kultuur. Neis raamatuis kirjeldatakse niinimetatud närvikudumit (inglise keeles neural lace). Raamatutegelased kasvatavad selle poolorgaanilise võrgu enda ajukoorele ja suhtlevad sellel abil üle juhtmeta võrguühenduse tehisintellektiga ja loovad ühtlasi oma mõistusest ja teadvusest varuversioone.
Banksi ulmes tähendab närvikudum, et inimene saavutab põhimõtteliselt surematuse. Kui saabub füüsiline surm, on võimalik arvutitesse salvestatud teadvuslik isiksus mõnesse uude kehasse istutada.
Musk veel seda siiski ei soovi. Ta on küll öelnud avalikult, et sooviks mõtteid üles ja alla laadida (näiteks kurja tehisintellekti vastu võitlemiseks). Neuralinki puhul näeb ta pigem, et inimestesse oleksid siiratud elektroodid, mille abil oleks võimalik epilepsia ja depressiooniga võidelda.
Läbi tehisintellekti saame tunda end kõige targema, võimekama ja surematuna ehk siis jumalana. Ilmselt Jumalal, et olla täiuslik, oli vaja inimene luua täpselt vastupidisel eesmärgil, et teada saada, mis tunne on olla loll ja surelik. Selle üle mõtiskleb põhjalikumalt Enn Kasak Ööülikoolis ja lugeda saab siit.
Kui tehisintellekt meie ajuga ühendada, siis peale surematuse oleks meil võimalik kogeda olukorda, kus kõik soovid täituvad enne, kui need veel tekkidagi saavad.
Praeguseks on tehtud katseid, kus juba 7 sekundit varem on võimalik ennustada, milliseid valikuid inimene teeb. Seega, kui olla pidevas kontaktis tehisintellektiga, siis võib juhtuda, et kaotaksime end üldse ära, sest ei tekiks isegi seda võnget, et end teadvustada, sest kõik juhtub juba enne, kui tekib keegi(mina), kes midagi soovida jõuab.
Kolmandast maailmasõjast on meid siiani hoidnud teadmine, et sõdimine suures plaanis toob hävingu kõigile. Mis aga juhtub, kui me pole enam jumalad selles enda loodud virtuaalses Eedeni aias? Kas võib teoks saada see, mis piibli algusridades, kus inimene saadeti Eedenist minema ja seekord on selleks jumalaks meie endi loodud tehisintellekt, soovides olla ise jumal ja meile seetõttu kolmanda maailmasõja kuulutab?
Siiani oleme vaadelnud kõike läbi tehnoloogia prisma, aga kui mõelda, et kui palju inimene on ise arenenud alates arvelaua leiutamisest, siis võiks hoopis öelda vastupidi. Toimunud on tagasiminek.
Kui Jumala poeg Jeesus pidas kõrbes vastu 40 päeva, siis ilmselt tänapäeva kõrgelt arenenud ühiskonna kodanik metsas ilma abivahenditeta seda aega üle ei elaks. Me ülistame oma ego ja intellekti, oleme loonud uue religiooni, kus inimesed ahhetavad, kui teadlased midagi ütlevad ja sunnime omi lapsi koolis käima mõistmata, et seesugune sundimine ja hindamine on suurim vaimne vägivald, millest lähtuvad kõik muud vägivalla vormid. Selle tulemus on, et lapsed õpivad võistlema ehk karmimalt öeldes sõdima ja siis pole mingi ime, et kuritegevus pole kadunud kuskile. Heal juhul on võtnud intelligentsema vormi, mida on palju raskem näha ja avastada ning mis põhiliselt avaldub just koduses vägivallas ja võimetus luua harmoonilisi inimsuhteid.
Oleme loomariigis parimad sõdijad ja sõjariistade ehitajad. Kui natuke süveneda, siis ka see tehisintellekt pole muud, kui uue maailma võimsaim sõjarelv, sest ma ei kujuta ette, kuidas hakatakse sellele masinale õpetama naeru, ilu, rõõmu, hoolimist jne, mis inimeseloomale emapiimaga kaasa antakse.
Selleks, et luua empaatilist tehisintellekti, eeldab ka inimese enda teadvuse hüpet ning iseenda ja ümbritseva sügavuti mõistmist, kus puudub vajadus kasutada ajule kõiksuguseid abivahendeid. Siis muidugi võib selguda, et polegi vaja enam tehisintellekti, vaid kõik on juba praegu täiuslik, aga me pole seda osanud varem märgata.
Ometi, kui soovime olla loojad selles virtuaalses Eedenis ja meie loomingust on sündimas uus elu, kes mõistaks olla hooliv ja armastav, tuleks meil meelde tuletada enda kujunemislugu.
Olles maitsnud hea ja kurja tundmise vilja ja seejärel saades teadlikuks küll oma olemasolust nagu märgates, et olen paljas, aga mitte sügavuti enesest ja end ümbritsevast, siis et avaneks võimalus virguda ja olla kõigest teadlik, tuleks võtta võimalus, et too piiratud ego ei külvaks lõputult sõda ja vägivalda ning oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!
1960. aastate lõpus oli e-post üks esimesi ARPANet-i rakendusi. Õigupoolest tekkis e-post juba enne, kus sai sõnumeid jätta samasse arvutisse, aga kuna toona oli ühe peaarvuti külge ühendatud mitmeid terminale, siis tasus säärane sõnumside ennast ikkagi ära.
Esimesi selletaolisi meilisüsteeme oli näiteks programm nimega MAILBOX, mis oli kasutusel Massachusetsi Tehnoloogiainstituudis alates 1965. aastast.
1971. aastal saatis Raymond Tomlinson (aprill 23, 1941 – märts 5, 2016) USAs Massachusettsi osariigis Cambridgeis oma üsna algelise tarkvara Send Message Program (SNDMSG) abil sõnumi teise arvutisse, mis asus ühe meetri kaugusel.
Tomlinson täiendas programmi ja lisas sinna ühe koodi, tänu millele sai programmiga hakata teateid ka teistesse arvutitesse saatma. Saatja ja adressaadi eraldas ta esimestes meilikirjades @-märgi abil. Mis puutub sellesse, miks Tomlinson e-aadressides kasutuseks just @-märgi valis, siis selle kohta on ta öelnud, et kuna seda kasutati inglise keeles varemgi sõna "at" ehk "juures" asendajana, tundus käik loogiline. Nii kasutati @-märki näiteks hindade märgistamisel stiilis "10 units of goods @ 1.95" ehk "10 ühikut kaupa 1.95 juures".
Milline oli esimene e-kiri, mille Tomlinson katsena teise arvutisse saatis, seda leiutaja korduvatest küsimustest hoolimata kunagi meenutada ei suutnud, öeldes, et see oli midagi täiesti suvalist ja ebatähtsat - "umbes nagu QWERTYUIOP"
E-mail oli sündinud.
Kui ta oma saavutusest kolleegile rääkis, siis ütles see: «Ära sellest parem kellelegi räägi. Me peaksime praegu hoopis olulistemate asjade kallal töötama.»
Nüüdseks on sellest saanud üks maailma kõige olulisemaid kommunikatsioonivahendeid.
Kuid e-maili tulekuga on kaasnenud tohutu kogus rämpsposti, mille kustutamise ja sorteerimisega tegeleb igaüks meist hinnanguliselt ligi 52 tundi aastas.
«Rämpspost on kindlasti probleemiks, kuid toona ma selle peale ei mõelnud,» ütleb Tomlinson. «E-mail on nagu iga tööriist, seda saab kasutada headel või halbadel eesmärkidel. Kui eesmärgiks on levitada arvutiviirusi, siis kasutad sa kõige populaarsemat suhtlusvahendit - e-maili.»
 |
| Internet kui maailma närvisüsteem |
26. veebruaril 1991. Vältimaks segadust World Wide Webiga sai selle nimeks hiljem Nexus.
1993. aastal loob NCSA (National Center for Supercomputing Applications) diplomand Marc Andreessen graafilise kasutajaliidesega brauseri Mosaic X, millest kasvab välja Netscape.
Netscape oli alguses suisa suurima kasutajaskonnaga brauser ehk programm, mille abil internetis surfata. Seda kasutas enam kui 90% surfajatest. See ei jäänud siiski kauaks domineerima, Microsoft väljastas 1995. aasta augustis Internet Exploreri, mis omavahelisesheitluses võidukaks osutus. Kukkumine oli valus: Netscape'i turuosa oli 2006. a septembriks kahanenud 0,16 protsendile!
15. juuli 2003 oli täpsemalt see päev, kui AOL Time Warner otsustas enda valdusse kuuluva firma Netscape sulgeda.
AOL otsustas seejärel 2003. a keskel, et paneb Netscape'i üldse kinni
Netscape'i tiim tegutses alguses iseseisvalt. 1998. aastal – enne, kui AOL nende firma üles ostis – tegi tiim ettenägeliku sammu ja muutis oma brauseri lähtekoodi avatuks (igaüks võis seda kasutada ja täiendada) – et nende programm võiks igal juhul edasi elada omanikest sõltumatult.
Netscape'i inimesed lõid samuti mittetulundusühingu Mozilla Foundation ja kogukonna Mozilla.org, mille tulemusel sündis siiani üsna laialt levinud Firefoxi brauser.
 |
| Google sepitseb Windowsi logost Chromei logo |
Selle tulemusel alustas 2. septembril 2008 tegevust Google'i konkureeriv toode Chrome, mis on praegu kaugelt suurima turuosaga brauser (59,49%).
1996. aastal tahtis Netscape anda ühele otsingumootorile eksklusiivse lepingu, millega see muutuks kaasasolevaks otsingumootoriks Netscape'i brauseril. Huvi selle vastu oli nii suur, et Netscape tegi tehingu viie suurema otsingumootoriga. 5 miljoni dollari eest aastas olid Netscape'i otsingulehel ringluses viis otsimootorit: Yahoo!, Magellan, Lycos, Infoseek ja Excite.
Kui visata 333 mündiga kulli ja kirja, on tõenäosus, et korraga 333 kulli tuleb, ligikaudu 1/googol ehk täpsemalt 1,75x10100.
Kui senised otsingumootorid järjestasid veebilehti vastavalt sellele, mitu korda otsingusse trükitud termin lehel esines, siis Page'i ja Brini meetodi järgi olid eespool need lehed, millele viitas kõige rohkem teisi veebilehti. Seepärast oli otsingumootori esialgne nimi ka „BackRub“.
Ilmselt on üsna keeruline lugeda kokku, mille kõigega Google tegeleb. Siin on märkimisväärne list.
Siit pole raske aru saada, mis on Google tegelik huvi.
2014 aasta jaanuaris ostis Google 400 miljoni dollariga eestlase Jaan Tallinna (üks Skaypei loojatest) osalusega idufirma DeepMind, mis spetsialiseerub masinõppimisele, edasiarenenud algoritmidele ja süsteemide neuroteadusele. DeepMind insenerid on loonud inimaju matkiva algoritmi, mis on vaid paari juhtnööri alusel omandanud vilumuse poolesajas arcade-tüüpi arvutimängus, edestades inimest järjepidevalt ligi pooltes. Saavutus sillutab teed universaalsete õppimisvõimeliste arvutisüsteemide loomisele ja võiks pikemas perspektiivis aidata luua tehisintellekti. |
| Kas see on tõesti inimene või hoopis laiskloom? |
Nii ei ole arvutil võimalik Go käike ette välja arvutada, kuid see oskab inimese mängustiili ja -strateegiat hinnata ja selle järgi oma käike kohandada. Google'i insenerid on AlphaGo-d treeninud salvestades ja analüüsides 30 miljoni profimängija käike.
Programmeerija Tom Murphy lõi tehisintellekti, mis mängiks tema eest NES-mänge – Super Mario, Tetris jne. Murphy õpetas arvuti mängudes orienteeruma, õpetas, mida koguda ning seadis talle tingimuseks, et ta ei tohiks mängu kaotada. Intellekt otsustas selle peale kriitilistel hetkedel, et parem kui kaotamine, on mängu pausi peale panemine.
Kui seni on näotuvastussüsteemide puhul olnud tavapraktika, et programmile antakse ette, millistele parameetritele peab vastama kujutis, et seda saaks liigitada inimese näoks, siis sedapuhku valisid Google’i teadlased teise tee.
Aju simuleerivale arvutivõrgustikule söödeti kolme päeva jooksul ette kümme miljonit YouTube’ist võetud juhuslikku üksikkaadrit mõõtmeis 200x200 pikslit ning nimekiri 20 000 erinevast objektist. Masinõppe algoritme kasutades hakkas võrgustik ise nüüd nende piltide põhjal end koolitama. Ettesöödetud info hulgas ei olnud omadusi või kirjeldusi, mis aitaks masinal objekte ära tunda.
Inimeste nägude tuvastamisega sai võrgustik hakkama 81,7-protsendilise, inimese kehaosi tundis ära 76,7-protsendilise eduga. Kassid suutis masin pildilt ära tunda, olles täpne 74,8 protsendil juhtudest.
“Vastupidiselt laialt levinud arvamusele tõestasid meie katsed, et näotuvastust on võimalik välja õpetada ka ilma, et kujutistel oleks juures märge, kas seal leidub nägu või mitte,” kirjutab Google’i uurimisrühm oma tööd kirjeldavas teadusartiklis.
Kui aga anda kuradile kolm tilka verd ja lasta kratt välja, siis sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Jaan Tallinna sõnul on tehisintellektist tulenev suurim risk see, et see asub ise-ennast taas looma. Kui samas saab selline tehisintellekt ka võime ümbritsevat keskkonda muuta, on see inimkonnale ohuks. Seega suurim oht on, kui me peame tunnistama, et oleme rumalamad ja enam ei mõista, mida tehisintellekt teeb.
 |
| Vestlusrobot |
Nüüd on Google vaikselt käivitanud kõigi aegade ühe suurima arvutitele eesti keele õpetamise projekti, lastes Eesti inimestel sisse lugeda üle poole miljoni helinäidise, mille tulemusena saab ilmselt varsti hakata telefonide ja arvutitega eesti keeles rääkima.
Kui see projekt teoks saab, siis võiks president küll Googlele teenetemärgi anda ja meie kaasmaalastele saab siis visata ninanipsu, et isegi Google on juba õppinud ära eesti keele, aga teie ei saa eesti kodakondsuseksamit tehtud. Ehk aitab siis tulevikus Google neil eksami ikkagi sooritada.
Nagu Ars Technica märgib, on Neuralingi puhul lausa nimigi viide šoti ulmekirjaniku Iain M. Banksi raamatusarjale, milles kirjeldatakse utoopilist kosmosetsivilisatsiooni nimega Kultuur. Neis raamatuis kirjeldatakse niinimetatud närvikudumit (inglise keeles neural lace). Raamatutegelased kasvatavad selle poolorgaanilise võrgu enda ajukoorele ja suhtlevad sellel abil üle juhtmeta võrguühenduse tehisintellektiga ja loovad ühtlasi oma mõistusest ja teadvusest varuversioone.Banksi ulmes tähendab närvikudum, et inimene saavutab põhimõtteliselt surematuse. Kui saabub füüsiline surm, on võimalik arvutitesse salvestatud teadvuslik isiksus mõnesse uude kehasse istutada.
Musk veel seda siiski ei soovi. Ta on küll öelnud avalikult, et sooviks mõtteid üles ja alla laadida (näiteks kurja tehisintellekti vastu võitlemiseks). Neuralinki puhul näeb ta pigem, et inimestesse oleksid siiratud elektroodid, mille abil oleks võimalik epilepsia ja depressiooniga võidelda.
 |
| Aadam, vaata mu uut rüperaali... |
Kui tehisintellekt meie ajuga ühendada, siis peale surematuse oleks meil võimalik kogeda olukorda, kus kõik soovid täituvad enne, kui need veel tekkidagi saavad.
Praeguseks on tehtud katseid, kus juba 7 sekundit varem on võimalik ennustada, milliseid valikuid inimene teeb. Seega, kui olla pidevas kontaktis tehisintellektiga, siis võib juhtuda, et kaotaksime end üldse ära, sest ei tekiks isegi seda võnget, et end teadvustada, sest kõik juhtub juba enne, kui tekib keegi(mina), kes midagi soovida jõuab.
Kolmandast maailmasõjast on meid siiani hoidnud teadmine, et sõdimine suures plaanis toob hävingu kõigile. Mis aga juhtub, kui me pole enam jumalad selles enda loodud virtuaalses Eedeni aias? Kas võib teoks saada see, mis piibli algusridades, kus inimene saadeti Eedenist minema ja seekord on selleks jumalaks meie endi loodud tehisintellekt, soovides olla ise jumal ja meile seetõttu kolmanda maailmasõja kuulutab?
Siiani oleme vaadelnud kõike läbi tehnoloogia prisma, aga kui mõelda, et kui palju inimene on ise arenenud alates arvelaua leiutamisest, siis võiks hoopis öelda vastupidi. Toimunud on tagasiminek.
Kui Jumala poeg Jeesus pidas kõrbes vastu 40 päeva, siis ilmselt tänapäeva kõrgelt arenenud ühiskonna kodanik metsas ilma abivahenditeta seda aega üle ei elaks. Me ülistame oma ego ja intellekti, oleme loonud uue religiooni, kus inimesed ahhetavad, kui teadlased midagi ütlevad ja sunnime omi lapsi koolis käima mõistmata, et seesugune sundimine ja hindamine on suurim vaimne vägivald, millest lähtuvad kõik muud vägivalla vormid. Selle tulemus on, et lapsed õpivad võistlema ehk karmimalt öeldes sõdima ja siis pole mingi ime, et kuritegevus pole kadunud kuskile. Heal juhul on võtnud intelligentsema vormi, mida on palju raskem näha ja avastada ning mis põhiliselt avaldub just koduses vägivallas ja võimetus luua harmoonilisi inimsuhteid.Oleme loomariigis parimad sõdijad ja sõjariistade ehitajad. Kui natuke süveneda, siis ka see tehisintellekt pole muud, kui uue maailma võimsaim sõjarelv, sest ma ei kujuta ette, kuidas hakatakse sellele masinale õpetama naeru, ilu, rõõmu, hoolimist jne, mis inimeseloomale emapiimaga kaasa antakse.
Selleks, et luua empaatilist tehisintellekti, eeldab ka inimese enda teadvuse hüpet ning iseenda ja ümbritseva sügavuti mõistmist, kus puudub vajadus kasutada ajule kõiksuguseid abivahendeid. Siis muidugi võib selguda, et polegi vaja enam tehisintellekti, vaid kõik on juba praegu täiuslik, aga me pole seda osanud varem märgata.
Ometi, kui soovime olla loojad selles virtuaalses Eedenis ja meie loomingust on sündimas uus elu, kes mõistaks olla hooliv ja armastav, tuleks meil meelde tuletada enda kujunemislugu.
Olles maitsnud hea ja kurja tundmise vilja ja seejärel saades teadlikuks küll oma olemasolust nagu märgates, et olen paljas, aga mitte sügavuti enesest ja end ümbritsevast, siis et avaneks võimalus virguda ja olla kõigest teadlik, tuleks võtta võimalus, et too piiratud ego ei külvaks lõputult sõda ja vägivalda ning oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!
No comments:
Post a Comment